San Bernardino mäekurule planeerisime minna päeval, võimalikult soojal ja päikesepaistelisel ajal. Seega alustasime hommikul mööda külateid sinnapoole liikumist. Just selliste, kõrvaloleval pildil näha olevate vaadete ja kohtade pärast just mööda külateid me püüdsimegi sõita.
Paar tundi Šveitsi itaaliakeelseid kantoneid mööda ringi kolistades me lõpuks jõudsimegi tõkkepuuga suletud teeristini mis läks üles mäekurule. Suletud seepärast, et talvel ei lasta mäekurule üldse kedagi ja suvel püütakse samuti kontrollida, et üles läheksid ainult mäekuru ületada suutvad masinad/inimesed. Ei ole ju seal üleval enam vana hea kombe kohaselt konjakiga kostitavaid munkasid kes väsinud teelise jälle ellu turgutavad.
Ja siis see algas… Ausalt öeldes oli see minu jaoks esmakordne päris serpantiinide peal sõitmine. Arvestades sellega, et neliveoga Defenderi pöörderaadius on hiiglasuur oli see omamoodi õppetund 😉 Ülespoole rühkimise käigus sõitsime mööda silmad punni suruvast jalgratturist… no pidi see ikka tahtmine olema. Aga ülespoole ta rühkis, kuigi mäekurul veedetud ligi tunni jooksul ta meile järgi ei jõudnud.
Ülessõit kestis kokku ehk 30-40 minutit. Vertikaaltõusu oli oma 2000 meetrit ikkagi. Igavene keerutamine aga millised vaated… Andis nii rooli kui ka pead keerutada. Kati jäi üldse vaikseks ja ainult ohkas aeg-ajalt.
Ja siis korraga olimegi üleval. Õnnetuseks oli mägedes tihti vahelduv ilm ennast natuke pilvisemaks keeranud selle ajaga kui meie üles rühkisime. Aga polnud hullu midagi, natuke riideid selga ja Kati pani vuhinaga maad uurima ja pildistama. Mina omakorda jäin aga samas peatuvate Belgiast pärit Land Roverite Defenderite seltskonnaga juttu puhuma. Kuivõrd Land Roverite kohta käib väljend, et torgates näpuga suvalist kohta maismaakaardil võib olla üsna kindel, et mõni Land Rover on kas seal juba käinud võib plaanib minna ei olnud ma eriti üllatunud neid seal kohates. Allpool ka pilt meie kohtumise fikseerimiseks.
Nii me seal siis lobisesime ja LR/maailma asju ajasime ning kontakte vahetasime kuni tagasi jõudis võhmal Kati, kes oli unustanud, et üle 2000 meetri kõrgusel on hapnikku piisavalt palju vähem. Istus ja lõõtsustas teine ja kurtis ka kõhuvalu. Ega midagi, hea põhjus vanade munkade ravimi pudelit pisut avada. Konjakit avades olin unustanud, et viimati kasutasime seda merepinna kõrgusel. Nii ta meil kena šampuse paugu tegi ja pudel oli korraga udu täis. Kati jõudis veel kiire fakti fikseerida foto näol.
Lõpuks jätsime belglastega nägemist ja hakkasime vaiksel allapoole kerima. Allapoole liikumine oli mõnevõrra lihtsam ja selle võrra kummalisem. Pole nimelt enne 5. käiguga ja tühipööretel ca 90 km/h allamäge liikunud. Aga eks nii need kogemused tulevad 😉
Ja olimegi peaaegu märkamatult Itaalia piirivalvurite vilede ja bella macchina kommentaaride saatel jõudnud Itaaliasse 🙂