Itaaliasse saabumise õhtuks jõudsime Milaanosse. Järgmisel hommikul ette võetud tuur mööda Milaanot kinnitas meie usku – ei meeldi meile suurlinnad. Seega, auto juurde tagasi ja suund Toskaana maakonna poole. Õhtuks olime Vahemere ääres, Carrara nimelises väikelinnas ja munsterdasime ennast otse mererannas asuvasse kämpingusse sisse. Järgnes lopsakas õhtusöök kohalikus restoranis. Kati avastas, et tegelikult on mõõkkala väga hea roog kui seda tehakse õiges kohas ja õieti. Mina mõmisesin nõusolevalt oma mereande süües. Ja loomulikult käis asja juurde arvestatav kogus kohalikku veini.
Hommikul olime vaat, et esimesed kes oma varbad – ja ka muud kehaosad – Vahemere voogudesse kastsid. Rannast tulles keerasime sisse poodi ja varusime hommikusöögiks mõnusa koguse kohalikke jahutooteid ja loomulikult prosciutto‘t. Mõnus oli jälgida seda kuidas kohalik rahvas poodleb. See oli rohkem sellise infopunkti sarnane tegevus kui lihtsalt ostmine. Niipalju kui ma Itaalia keelest aru sain arutati igasugu teemasid kuni kaupa valiti ja pakiti.
Ja siis – Carrara marmorikaevandused. Ronisime jälle mööda serpantiine ülespoole kuni kaevanduskäigud ja -karjäärid nähtavale ilmusid. Käisime siis nii vaatamas kui ka käega katsumas. Ilus krt 😉
Kohalikest, kaevanduste lähistel asuvatest kauplustest sai valida arutu koguse marmoritoodete vahel. Mina leidsin endale kauaotsitud korralikud uhmrid, Kati langes sinisesse vaimustusse marmorikuulidest milles oli näha kivististe osi. Nii me seal siis kammisime mööda erinevaid vaatamisväärsusi ja poode kuni kell näitas lõunatundi ja tuli hakata edasi sõitma meie järgmise planeeritud sihtkohani – Colle Verde veini- ja õlimõisasse Lucca lähistel.
Aga ega see kaevanduste juurest allasõit niisama lihtne polnudki. Tee viis allamäge läbi kaevanduste ja pisikeste asulate kuni jõudsime tunneliteni. Vot need olid omamoodi elamus. Ilma mingi valgustuseta, täis marmoritolmu mis pildistamisel “vaimude jälgi” jätsid. Kõrvalolev pilt on tehtud välguga, seepärast ka natuke paremini arusaadav. Ja tunne oli selline, et need tunnelid raiuti valmis enam-vähem samal ajal kui sealkandis marmorit kaevandama hakati.
Elamus omakorda oli ka see, et kui meie kikivarvul allapoole liikusime tuhisesid meist aeg-ajalt mööda kaevanduse autod suurte marmorikamakatega. Nende liikumiskiirus näitas kas ülimat osavust või hullumeelsust. Või mõlemat.
Veel enne Lucca poole keeramist peatusime ööbimiseks Viareggio kämpingus ja nautisime edasi toitu, veini ja merd. Hommikul ootas meid teekond Colle Verdersse ja loomulikult meie “mäealusesse kõrtsu” kus eelmise reisi ajal kõige paremad Toskaana köögi toidud meid suisa hulluks ajasid.
Järgneb…