Reisi kokkuvõtteks ka natuke statistikat (GPS track):

Reisi aeg: 19 päeva 6 tundi 18 minutit ja 28 sekundit (arvestamata ülesõite laevadega)
Reisi kogupikkus: 7280 km
Läbitud riike (17 riiki, osad neist mitmekordselt): Rootsi, Taani, Saksamaa, Holland, Belgia, Prantsusmaa, UK, Šveits, Liechtenstein, Itaalia, Sloveenia, Austria, Ungari, Slovakkia, Poola, Leedu, Läti
Fotosid: ligi 1000 (toimetamata kujul)
Reisi keskmine: kiirus 67 km/t
Keskmine kütusekulu: Euroopas ca 9,6 l/100 km, Baltikumis/Rootsis ca 10,4 l/100 km. (Sellest hiljem…)

Ungaris pidin mina Katile lubama kõikvõimalikke teenuseid osutada, et saaks sõita läbi Egeri linnast. Miks? Sest seal toimusid minu poisikesepõlve ilmselt kõige köitvama raamatu – Géza Gárdonyi “Egeri tähed” – sündmused. Ma mäletan siiani kuidas ma lugesin ennast selle peakangelase, Gergely Bornemissza osasse nii sisse, et võitlesin unes Egeri kindluse kaitsjate juhi, kangelasliku István Dobó kõrval kaitstes Egeri kindlust laviinina peale langevate türklaste eest.

Egeri kindlusest pole suurt midagi järel, õigemini sellest originaalsest osast mis seisis seal 1552 aastal kui raamatus jutustatud lood toimusid. Mingi osa on taastatud aga olgem aus, see tundus nagu euroremondi läbiteinud olevat. Kuidagi kunstlik. Aga sel polnud ju tähtsust. Ma olin Egeris! Katsusin neid müüre ja raamatu sündmused tulid nii värsketena meelde. Peaks selle raamatu kusagilt üles otsima ja jälle lugema…

Sealt edasi oli meie reis suhteliselt sündmustevaene. Ainukese üllatusena oli seekordne läbisõit Poolast palju mõnusam kui eelmistel kordadel. Kuni Lublini linnani oli seda kiirenda-pidurda sõitu piisavalt. Sealt edasi, pea-aegu kuni Suwalki piirilinnani aga vaat, et tühi, asulatevaba ja korralik maantee. Sõbralike pikamaajuhtidega lobisedes sõitsime Poolast sisuliselt ühe päevaga läbi.

Leedu-Läti olid juba nagu oma tagahoov, millest saime samuti ühe päevaga läbi.

Ja me olimegi kodus.

Kolistasime siis mööda kõrvalteid Austria poole. Eelmist reisi meenutades oli meil selge arusaamine, et peame leidma mingi muu tee Poola läbimiseks. Traditsiooniline Poola transiit meenutab Tallinna kesklinnas foorist foorini kiirendamist. Uurisime siis kaarti ja avastasime, et kui põikame hoopiski Sloveenia-Ungari-Slovakkia kaudu siis satume Poolas 9 ja 19 maantee peale mis pidid pikamaa autojuhtide (kellega me CB raadiovõrgus aeg-ajalt lobisesime) sõnul märksa parem tee olema. Seega, lehvitasime Itaalia-Austria piiri lähedal ummikus kõrval liikuvale Eesti numbritega autos sõitvale perele ja keerasime nina Sloveenia poole. Continue reading “Ring peale Euroopale IX” →

Olio Fiore. Sellesse terminisse mahub sisse kogu maailm. Või vähemalt see osa maailmast, mis austab oliiviõli. Colle Verde frattoria on üks vähestest Toskaaana õli- ja veinimõisatest mis siiani valmistab seda nestet – Olio Fiore‘t vanaaegsete tehnoloogiate järgi. Aga, ega seda kauaks jätku ja ega ta ka kaua säilu. Õnnetuseks sel korral oli Olio Fiore juba otsa saanud. Aga Piero, Colle Verde peremehe lihtsa veetluse vastu ei saa sa nii või teisiti. Seekord kutsus ta meid tagasi oliive korjama, siis on ka värskeim Olio Fiore garanteeritud 🙂 Ehk lähekski, nii umbes novembris… Continue reading “Ring peale Euroopale VIII” →