Kolistasime siis mööda kõrvalteid Austria poole. Eelmist reisi meenutades oli meil selge arusaamine, et peame leidma mingi muu tee Poola läbimiseks. Traditsiooniline Poola transiit meenutab Tallinna kesklinnas foorist foorini kiirendamist. Uurisime siis kaarti ja avastasime, et kui põikame hoopiski Sloveenia-Ungari-Slovakkia kaudu siis satume Poolas 9 ja 19 maantee peale mis pidid pikamaa autojuhtide (kellega me CB raadiovõrgus aeg-ajalt lobisesime) sõnul märksa parem tee olema. Seega, lehvitasime Itaalia-Austria piiri lähedal ummikus kõrval liikuvale Eesti numbritega autos sõitvale perele ja keerasime nina Sloveenia poole.

Sloveenias märkasime viita Postojna Jama poole. Märk näitas, et tegemist on ühega paljudest Sloveenia karstikoobastest. Egas midagi, keerasime ja läksime vaatama. Nii minu kui ka Kati jaoks oli see esmakordne kogemus sellise suurusega koopas ringi kõndida. Kati jaoks veel kahekordselt huvitav kuna sealsamas koopa lähedal suveniiripoes sattus ta otsa trilobiitide ja nautiluste kivististele. Ta pidi need endale saama. No kohe pidi. Lubas mulle kõikvõimalikke teenuseid osutada selle eest 😉

Ja siis me jõudsime Ungarisse.

Järgneb…