Ring peale Euroopale VIII

Colle Verde
Colle Verde

Olio Fiore. Sellesse terminisse mahub sisse kogu maailm. Või vähemalt see osa maailmast, mis austab oliiviõli. Colle Verde frattoria on üks vähestest Toskaaana õli- ja veinimõisatest mis siiani valmistab seda nestet – Olio Fiore‘t vanaaegsete tehnoloogiate järgi. Aga, ega seda kauaks jätku ja ega ta ka kaua säilu. Õnnetuseks sel korral oli Olio Fiore juba otsa saanud. Aga Piero, Colle Verde peremehe lihtsa veetluse vastu ei saa sa nii või teisiti. Seekord kutsus ta meid tagasi oliive korjama, siis on ka värskeim Olio Fiore garanteeritud 🙂 Ehk lähekski, nii umbes novembris…

Saabusime Colle Verdesse just vaiksel ajal. Hispaanalased nimetavad seda siesta‘ks. Ehk siis päeva kõige kuumem aeg kui misiganes tegevuseks on liiga kuum ilm. Umbes nii 12-16 vahepeal. Parim tegevus selleks aja on magamine. Kes oskab leiab selle kohaliku elurütmi kiiresti – ärkad kusagil kell 7, maurad kella 13-ni ja siis aknaluugid kinni ja magama. Nii umbes kella 16-ni. Kuni jälle hingata saab.

Lucca festival
Lucca festival

Lühidalt, ostsime Piero juurest endale natuke õli ja läksime sööma. Mäealusesse kõrtsu. Sellesse, millest siin korduvalt räägitud. Meie lemmikkõrts oli muutunud. Kadunud olid musta riietatud prouad juuksekrunniga kuklas. Laudadele olid ilmunud valged linad ja pokaalid. Coniglio in Umido oli otsas. Maagika oli kadunud. Läksime Luccasse.

Luccas oli käimas suvine festival. Selles, Tartust pisut väiksemas linnas oli see iga-aastane üritus mille esinejate nimekiri üllatas igal aastal. Selle aasta esinejate nimekiri polnud ka teab mis tagasihoidlik. Kuidas nad maailmanimega esinejad Luccasse saavad on ime aga igal aastal on seal tõsine tähtede paraad.

Kolasime siis Luccat mööda, käisime söömas ja oma lemmikkauplustes – maitseained otsimas. Sibulamoosi purgid said seekord eriti pisikesed…

Igatahes, Toskaana oli meie reisi lõppsiht, siitmaalt oli suund kodu poole.

Järgneb…

Ring peale Euroopale VIII