Ungaris pidin mina Katile lubama kõikvõimalikke teenuseid osutada, et saaks sõita läbi Egeri linnast. Miks? Sest seal toimusid minu poisikesepõlve ilmselt kõige köitvama raamatu – Géza Gárdonyi “Egeri tähed” – sündmused. Ma mäletan siiani kuidas ma lugesin ennast selle peakangelase, Gergely Bornemissza osasse nii sisse, et võitlesin unes Egeri kindluse kaitsjate juhi, kangelasliku István Dobó kõrval kaitstes Egeri kindlust laviinina peale langevate türklaste eest.

Egeri kindlusest pole suurt midagi järel, õigemini sellest originaalsest osast mis seisis seal 1552 aastal kui raamatus jutustatud lood toimusid. Mingi osa on taastatud aga olgem aus, see tundus nagu euroremondi läbiteinud olevat. Kuidagi kunstlik. Aga sel polnud ju tähtsust. Ma olin Egeris! Katsusin neid müüre ja raamatu sündmused tulid nii värsketena meelde. Peaks selle raamatu kusagilt üles otsima ja jälle lugema…

Sealt edasi oli meie reis suhteliselt sündmustevaene. Ainukese üllatusena oli seekordne läbisõit Poolast palju mõnusam kui eelmistel kordadel. Kuni Lublini linnani oli seda kiirenda-pidurda sõitu piisavalt. Sealt edasi, pea-aegu kuni Suwalki piirilinnani aga vaat, et tühi, asulatevaba ja korralik maantee. Sõbralike pikamaajuhtidega lobisedes sõitsime Poolast sisuliselt ühe päevaga läbi.

Leedu-Läti olid juba nagu oma tagahoov, millest saime samuti ühe päevaga läbi.

Ja me olimegi kodus.