Piisavalt pikk vaheaeg on vahele jäänud, pisuke ülevaade sellest mis vahepeal toimunud.

Sai ette võetud reis Kasahhi. Astana (vana nimega Tselinograd) sai pealinna staatuse 1997 aastal. Sellest ajast käib seal meeletu ehitus. Sisuliselt on kogu linn tuttuus, läikiv ja sini-kuldsetes värvides. Ametlik põhjus sinnaminekuks oli peaministri visiit aga olgem aus, mingist hetkest me ülejäänud IT seltskonnaga “irdusime” ametliku delegatsiooni tegevustest ja ajasime oma, IT asju. Mis neid õlletehaseid jms ikka külastada, seda enam, et õlut ma ju ei joo 😉

Lühidalt kokku võttes paistis seekordne visiit resultaatide poolest vaat, et parim välja. Aga noh, eks nende idamaadega on keeruline asju ajada. Seda siis meie, euroopaliku arusaama kohaselt. Eks näis mis tulevik toob.

Peaministri visiidi üks eesmärke oli avada Astanas ka Eesti Vabariigi aukonsulaat. Pildil siis ka fotomälestus sellest üritusest. Esiplaanil Andrus Ansip, Marina Kaljurand ja Eesti aukonsul Bibigul Balpyk. Kui ametlik osa läbi sai siis paluti seltskond uhkelt kaetud laua juurde kus… eestlased lasid head ja paremat lipsu taha, kohalikud aga vaatasid pealt. Ramadan, mis sa ikka teed…

Kasahhist oskasin ma kaasa võtta miski räige haiguse mis pani mind esmalt paariks päevaks pikali. Osalt selle pärast, et hetkel tundsin ennast paremini ja loomulikult ego kõditamise eesmärgil ajasin ennast voodist välja, et nominendina osa võtta Ettevõtluse Auhinna Innovaator 2009 galaõhtust. Mõttetu tegu kui tagantjärele tarkust kasutada. Modesat sai tiitli (meie EMT-iga vaatasime keelt limpsates pealt) ja haigus tuli tagasi vaat, et kahekordse matsuga.

Põdesin siis tõbe ikka nädalakese enne kui julgesin uuesti nina välja pista. Eks olin tüdinud sellest vedelemisest ja teisalt palus Pandakaru 4×4 meeskond võimalusel tulla appi Ülgase karjääri puhastamisele. Eks siis pakkisime asjad kokku ja läksime. Värske õhk ja füüsiline koormus pidid imesid tegema 🙂

Kohale tulid siis paarkümmend 4×4 klubi ja Land Roveri klubi inimest. Kummalisel kombel ka neiud USA-st kes mehemoodi tööd murdsid. Märgata polnud padurohelisi “puudekallistajaid” kes 4×4 omanikke vaat, et kogu maailma hädades süüdistavad. Igatahes, tirisime karjäärist üles ja vedasime välja konteineritäie rehve ja muud sodi, muuhulgas ka kaks autovrakki. Kel huvi saab Pandakaru galeriist pilte ka vaadata. Kuna tulime kohale Pärnust siis meie Katiga lahkusime küll varem kui teised. Meist sinna jäänud ameerika tüdrukutel ei lõppenud imestamine kuidagi otsa. Et mis küll sunnib inimesi mitmesaja kilomeetri kauguselt oma puhkepäeval oma raha eest mingit “middle of the nowhere” kohta puhastama tulema. Ega nad lõpuni aru saanudki.

Kui aus olla, ega ma isegi sellest täpselt aru saa. Soov elada puhtas ja ilusas Eestis?