Viis aastakest tagasi alguse saanud suurem kinnisvarabuum päädus ilmselt tänaseks käibeväljendiks saanud Sampo panga pealiku Aivar Rehe lubadusega tulla lage värvima kui soodsamat pakkumist teha ei õnnestu. Nüüd laulab ta hoopis muud laulu ja ennustab kuna nimelt masu otsa lõpeb. Nojah…
Olen nädalakese jälginud meedias käivad poleemikat ennast lõhki laenanud inimeste kaitsmise teemal. Esimene kord kihvatas siis kui Kuku raadios ajakirjanik Pangaliidu esindaja heatahtliku itsitamise saatel soovitas õnnetutele riikliku “lollide koolitamise” programmi avada. Teine kord kihvatas täna kui lugesin Eesti Päevalehte:
Pankade viimase viie aasta kasum ulatub kokku 18,41 miljardi kroonini. Kui sellest maha arvata eelmise aasta 4,67 miljardi krooni suurune kahjum, jääb pelgalt numbreid kokku liites ja lahutades finantshiidude tasku ikkagi 13,74 miljardit krooni.
EPL
Kui veel mäletate kuidas ühe kodulaenu taotlemine käis siis oli see midagi sellist:
- valitud eluasemele pidi tegema PANGA poolt määratud kinnisvarafirma hindamise (seejuures hinnati seda kiirmüügi väärtusele)
- laenu saamiseks tuli täita PANGA poolt nõutud eeldused omafinantseerimise osas (minimaalselt vist 10%)
- laenu saamiseks pidi sõlmima kindlustuse PANGA poolt määratud firmaga (üldjuhul PANGA enda tütrega)
- laenu saamisel jäi ostetud eluase tagatiseks PANGALE PANGA poolt määratud kinnisvarafirma kiirmüügi hinnaga
- laenu lõplikuks intressiks kujunes üldjuhul EURIBOR pluss PANGA riskimarginaal mis pidi katma laenuvõtja võimekuse (või võimetuse) riski. Inimkeeles tähendas see seda, et PANK laenas selle raha rahvusvaheliselt rahaturult ja lisas oma kasumi(riski)marginaali
- kõik see pidi läbima PANGA laenukomitee
Kas mulle ainult tundub või on tõesti midagi valesti pankade tänase seisukohaga – inimesed on ise süüdi, et võtsid laenud mida täna enam teenindada ei suuda. Buumiaja lõpul piisas sisuliselt sellest, et sa hingasid ja pank oli nõus midagi ikkagi välja skeemitama. Ja selle skeemi ka laenukomiteest läbi vedama. Täna ei tähenda midagi see enam midagi. Täna on süüdi ahne laenuvõtja. PANK, nagu me kõik teame, ei ole ahne. PANK soodustab majandust.
Vahelepõikena, ühele endisele autokaupmehele skeemitas pank võlakirjade emissiooni peale seda kui sama pank keeldus talle liiga riskantset laenu andmast. Emissiooni viis muidugi läbi seesama pank.
Täna määrab PANGA poolt määratud kinnisvarafirma tagatiseks seatud elamisele hinna ja müüb maha. Midagi ei loe enam see fakt, et ostuks hindas sama kinnisvarafirma selle hoopis kallima hinnaga kiirmüügiks. Turuolud on muutunud. Kes kahju kannab? PANGA väitel laenuvõtja. Nii jääbki laenuvõtja pärast kõigi tagatiste müüki PANGALE võlgu. Seda parimal juhul. Halvimal lähevad PANGALE ka lisatagatisteks olnud vanemate/sugulaste varad. Seega kaotab laenuvõtja nii omafinantseeringu, tasutud liisingu/laenumaksed, kindlustusmaksed ning tagatiseks olnud vara. Mida kaotab PANK? Miks PANK ei vastuta kasvõi osaliselt kui laenuvõtja täitis laenu võttes kõik PANGA tingimused?
Osade poliitiliste jõudude pakutud “võtmed PANGALE ja laen tasutud” printsiip olla PANGAliidu tegelaste arvates täiesti vastuvõtmatu meie õigusriigis. See rikkuvat tulevaste laenajate võimalused soodsale laenule. Kui PANK hakkab kasvõi osaliselt vastutama väljaantud kinnisvaralaenude eest siis tuleb ju need riskid tulevastele laenajatele kaela määrida. Ehk siis kõik jäägu nii kuis on, võib-olla mingite kosmeetiliste muudatustega, et inimeste õiglustunnet pisut parandada. Et PANGAL oleks ikka võimalus varsti-varsti jälle hakata soodsate laenudega järgmisi “lolle” meelitama. Ja ajalugu läheks uuele ringile…
Ma ei väida, et pakutud “võtmed lauale ja laen tasutud” lähenemine oleks kõige õigem. Aga ma olen kindel, et tänane lähenemine eelistab PANKA ja jätab laenu võtma meelitatud inimese täiesti kaitsetuks.
Full Disclosure: ka minul on elamuasemelaen. Tõsi võetud umbes 8 aastat tagasi. Minu elamispinna ruutmeetri kunagine ostuhind on üle kahe korra odavam tänasest, masuaegsest keskmisest hinnast. Mul vedas?