Keskmise eestlasena ostan ma poest kilekoti, pakin oma ostetud nänni sinna sisse ja tarin koju. Kodus laon kauba välja ja panen kilekoti sahtlisse kust see hiljem meie kolmes erinevas prügikastis uuesti kasutuse leiab. Teoorias peaks meie eelsorteeritud prügi koos hoidev kilekott hiljem prügi töötlejate juures jõudma ümbertöödeldava plastiku hulka. Ja sealt siis, juba ümbertöödelduna uuesti kaupluse kassa juurde. Kuna ostmas käin ma kas Prismas või Selveris siis valdav enamus kilekotte meie majapidamises on biolagunevad. Aga muus osas peaks see ring siis just selline välja nägema.

Ma pole kindel kas spetsiaalsed prügikotid on samuti biolagunevad. Aga sõltumata sellest on minu jaoks arusaamatu kuidas kauplusest kassast ostetud kilekott peab olema aktsiisiga maksustatav aga prügikott mitte. Samuti nagu need pisikesed kilekotid mille sisse müüja kangekaelselt, vaatamata eraldi palvele seda mitte teha, kaupa kipub pakkima. Ka need ei kuulu aktsiisi alla. Ja nendega pole kodus peale äraviskamise muud suurt midagi peale hakata. Seda enam, et peale korralikku poeskäiku on nende väikeste kilekottide maht sama suur kui suure, kauba kojutoomiseks mõeldud koti oma. Continue reading “Roheline kilekotist” →