Polegi ammu sel teemal midagi kirjutanud. Seega, mauraks natuke. Ehk on minu mauramised mõnevõrra mõttekamad Strandbergi poolt pakutud tööaja lühendamisest. Aga see selleks.
Igatahes, juhtusin Internetis kolades ühe sellise huvitava “loomakatse” peale – Zeeland Small Wind Turbine Test Site. Tegemist siis 2005 aastal algatatud projektiga millest võtsid osa DELTA N.V. (elektritootja), Provincie Zeeland (kohalik omavalitsus), Gemeente Sluis (kohalik omavalitsus) ja Stichting Zeeuwind (tuuleenergia koperatiiv). Greenlab, ENECO ja Greenchoice (elektritootja) ühisettevõte liitus projektiga mõnevõrra hiljem. See seltskond paigaldas terve hulga väikseid tuulegeneraatoreid sarnastesse oludesse ja teineteise kõrvale ja 12 m kõrgusele ja testis neid ühe aasta. Tegemist on Eesti mõistes hea näitega selles mõttes, et sealsed olud on sarnased Eesti omadega – keskmine tuulekiirus testi ajal oli 3,8 m/s mis on isegi mõnevõtta väiksem Eesti keskmisest 4,5 m/s. Hea võrdlusmaterjal on selle testi tulemused ka veel seetõttu, et generaatorite hinnad on toodud koos mastide ja mude paigalduskuludega. Ja seda ilma mingite kohalike või riiklike taastuvenergia grantide ja/või subsiidiumiteta.
Aastase testi tulemusena selgus, et most bang for the buck resultaadi andis SkyStream 3,7 tuulegeneraator. Selle generaatori koguhinnaks kujunes ca € 10 000 (ca 150 000 EEK) ning aastane tootlikkus 3,8 m/s keskmise tuulekiirusega oli ca 2100 kW/t. Seda on suurusjärgus kas kolmandikku kuni pool keskmise Eesti kodumajapidamise elektritarbimise mahust aastas (kui elektriküte välja jätta). Kui sellest tarbimise mahust välja jätta ka saunakeris siis saaks SkySteram 3,7 tuulegeneraatoriga katta kogu alumise tarbimismahu vajadused.
Üheks ehk kõige tähtsamaks asjaks tuulegeneraatori paigaldamisel on selle paigaldamise kõrgus. Lühidalt öeldes annab paigalduskõrguse kahekordistamine ca 10% suurema tuulekiiruse ja ca 34% suurema generaatori väljundvõimsuse. Seega, puht arvutuslikult oleks 25-30 m kõrgusele paigaldatud SkyStream 3,7 võimeline katma ka kogu keskmise pere kõrgema otsa tarbimismahu vajadused.
Sooja vee ja kütte saab Eesti oludes 9 kuu jooksul katta vaakumtorudega päiksepaneelidega. See tehnoloogia on Eesti oludele sobivaim kuna töötab edukalt ka väikeste miinuskraadide juures.
Või siis näiteks teine, ilmselt veel paremini Eesti oludesse sobiv lahendus – Stirlingmootoril põhinev ja puidupelletitel töötav mikrokoostööjaam (CHP), näiteks Sunmachine Pellet. Tunnis 1,7 – 3 kW elektrit ja 6,5 – 10,5 kW soojust tootev mikrojaam kataks ühe pere elektri- ja soojusvõimuse vajadused kaarega ning ekspordiks elektrisüsteemi ülejääva toodetud elektri. Kusjuures, ilma konkreetseid arvutusi tegemata, võib väita, et nii elekter kui ka soojus oleks sisuliselt tasuta. Ülejääva elektri müügist tuleva rahaga saab katta suurema osa kui mitte kogu vajaminevate pelletite ostu hinna. Selle seadme hinnaks pakutakse ca € 23 000 (ca 360 000 EEK)…
Miks siis Eestis need tuulegeneraatoris ja mikroCHP-d populaarsed pole? Vastus on väga lihtne – ostuhind on keskmisele Eesti perele liiga kõrge ning Eesti riik ei soodusta mitte kuidagi taastuvenergia kasutuselevõttu kodumajapidamises. Lisaks hinnale olevat Eesti Energiaga elektri müügilepingu sõlmimine on tõeline bürokraatia kadalipp. Sõltumata sellest, et seadus nagu ka kohustaks Eesti Energiat seda tegema. Leitakse aga piisavalt põhjuseid miks seda mitte teha. Küll olla probleeme elektri kvaliteediga või muu sellisega “tehnilise” nüansiga. Sõltumata sellest, et koduse elektritootmise süsteemi inverterist tulev pure sinewave elekter on kvaliteetilt kaugelt parem kui Eesti Energia juhtmest tulev.
Vaat, et igas vähegi arenenud riigis on kodusele taastuvenergia tootmisele (harilikult max 10 kW tootlikkusega) soodustused. Kus maksusoodustuse, kus igasugu grantide ja muude toetuste näol. Kus Eesti selles mõttes on? Khmm… Just…
Ehk EER võtaks kätte ja teeks midagi, et seda olukorda parandada ja soodustada riiklikult kodustes majapidamistes taastuvenergia tootmist. Demokraatia mängimise ja läbimõtlemata populistlike ettepanekute asemel?