Valitsusest ja taastuvenergiast, veelkord

Viimasel paar ööd on mitmetel põhjustel olnud unetud. Olgu see siis selle harjumatu kuumuse või asjade pärast mida oli vaja läbi mõelda ja analüüsida. Et mõtted kinni ei jookseks võtsin aeg-ajalt ette mõningad muid lugemismaterjale. Et puhata ja et olla natuke pädevam selles mida Eesti Vabariigi valitsus plaanib ette võtta taastuvatest allikates toodetava energia populariseerimiseks.

Kõigepealt ehk natuke põhifaktidest.

Elekter

Eesti on mõnevõrra omapärases olukorras. Tema põhilised elektrienergia tootmise allikad on konsentreerunud Kirde-Eestis, põlevkivi leiukohtade vahetus läheduses. Sellega seonduvad kaks probleemi.
Esmalt, energiajulgeolek. Lühidalt, nupp mis kontrollib sisuliselt kogu Eesti elektritootmist asub Venemaa kontolli all. Piisab vaid sellest, et elektrijaamade jahutusvee tase alaneb vähem kui 1 meetri võrra ning sisuliselt kõik Eestit elektriga varustavad jaamad tuleb sulgeda. Kas see oht on olemas? Viimased uudised Venemaalt räägivad nii mõnestki terrorirünnakust elektrijaamadele. Oht, et mingil hetkel lasevad “tšetšeeni terroristid” õhku Narva veehoidla lüüsid ja Venemaa laiutab selle peale käsi – “terroristid, you know…, Venemaa ju teadupärast ei kasuta energiat kui relva…”
Teisalt on probleem selles, et tulenevalt energiatootlikuse konsentreeritusest on valdav osa elektrisüsteemist “ühepoolne” ehk mõeldud elektri transportimiseks Kirde-Eestist mujale Eestisse, mitte vastupidi. Mis sisuliselt välistab nn. distibuted generation põhimõttel töötava elektritootmise kasutuselevõtu Eestis, vähemalt aastani 2020 (sellest allpool).

Soojusenergia

Vastavalt Eesti Valitsuse määrusele “Energiatõhususe miinimumnõuded” ei tohi 1m2 kortermaja pinna energiakulu ületada 150 kW/t aastas. Tänu sellele, et valdav osa Eesti elamuressursist on pärit NSVL-i aegadest ning seetõttu on ebapiisava ehituskvaliteediga on erinevatel hinnangutel tegelikult Eestis see number kusagil 300 kW/t juures aastas. Eestis on sellist, madala energiatõhususega elamispinda ca 25 miljonit m2 ning seal elab ca 1 miljon eestimaalast. Iga-aastase raisatud, õue köetud energia mahu saate ise välja arvutada. Kolossaalsed arvud.

Mida siis teha saaks?

Elekter

Eesti kogu potentsiaalne energiaressurss katab Eesti vajaduse mitmekordselt. Natuke fakte ja seda ainult ühest potentsiaalist:

Kogu aastas toodetava kasutuseta biomassi primaarenergia on 14 200 GWh. Koos kasutusest väljas oleva põllumajandusmaa potentsiaalse primaarenergiaga on Eesti biomassi ressurss 25 500 GWh. 31% keskmise elektrilise kasuteguri juures oleks sellest võimalik toota 7900 GWh elektrit ehk katta kogu Eesti elektritarbimine.
Allikas: Leo Rummel, TTÜ bakalaurusetöö teemal “Taastuvatest allikatest elektri tootmise võimalused Eestis” 2008)

Ja seda ainult kasutades täna juba Eestis toodetava kuid kasutuseta biomassi!!! Mis täna mädaneb metsades ja põldudel… Lisaks veel selle pisukese fakti, et tänane raiemaht Eesti metsades on kusagil 75% juures aastasest juurdekasvust ning seega on seal veel ka varu olemas. Ja ärme isegi hakka rääkima sellest kui palju töökohti võiks kogu selle biomassi tootmise/töötlemine/kasutusele võtmine juurde tekitada…

Rääkides tuuleenergiast on oponentide põhiliseks argumendiks see, et tuuleenergia on väga heitliku loomuga. Ehk vahel pole tuult ega elektrit üldse, vahel jälle nii palju, et pole kusagile panna. Sellest tulenevalt tuleb ehitada ja/või hoida väga kulukalt töös kompensatsioonijaamasid ja mingit kokkuhoidu ega CO2 heitmete vähenemist see ei tekita. Pigem vastupidi.
Ometigi on olemas plaanid kuidas salvestada tuulest toodetud üleliigne energia Ida-Virumaa ca 50 meetri kõrgusele pangale rajatud pumpelektrijaama. Ületoomise ajal pumbataks vett Läänemerest pangal asuvatesse reservuaaridesse ja tuulevaiksel ajal lastaks läbi turbiinide merre tagasi. Tahtmisest on puudus?

Nii biomassi kui ka muude taastuvatest allikatest toodetava elekter on kohaliku iseloomuga. Selles mõttes, et biomassist on mõttekas energiat toota selle kasvamise/tekkimise asukohas ning tuuleenergia suurimad ressursid asuvad teps mitte Kirde-Eestis. Mis tähendab seda, et ülekandevõrk peaks olema võimeline seda misiganes punktis vastu võtma ja transportima just sinna kuhu vaja. Eesti Energia ja viimasel ajal ka Eleringi väitel seda teha ei saa. Selleks tuleks ülekandevõrk ümber ehitada. Vaatame, mida Valitsuse vastavad kavad selles suhtes ütlevad:

Eesti taastuvenergia tegevuskava aastani 2020 (eelnõu)
4.2.6. Elektrivõrkude infrastruktuuri arendamine (direktiivi 2009/28/EÜ artikli 16 lõige 1 ning lõiked 3–6)
Eesti elektrivõrkude olukord ei võimalda ühendada piisavalt tuuleenergiaga seotud liitujaid, seetõttu on Energiamajanduse arengukavas aastani 2020 kavandatud vastavad meetmed.

Energiamajanduse arengukava aastani 2020
Lisa 2. Energiamajandusega seotud riiklike arengukavade ja strateegiate eesmärgid
Meede ja tegevused: 2.3. Uuenduslike elektrivõrgu lahenduste rakendamine
Mõõdik: … pole olemas

Meh… Kogu lugu? Sõnagi EÜ initsiatiivist nutika võrgu (smart grid) arendamisel. Sõnagi jaotatud tootmise (distributed generation) arendamisest? Ehk siis unustage kohalikud koostootmisjaamad ja muu selline jura. Aaastani 2020 pole meil selleks vajadust.

Soojusenergia

Arvutagem (kõlab nagu “Oremus – Palvetagem”…)
Tänu sellele, et ca 25 miljonit ruutmeetrit elamispinda kulutab aastas ca 150 kW/t energiat rohkem kui Eesti Valitsuse määrus “Energiatõhususe miinimumnõuded” seda sätestab kulutavad Eesti inimesed Eesti Vabariigis “õhu kütmisele”: 150 kW/t X 1 EEK (1 kW/t hind, hea arvutada) X 25 miljonit m2 = … wait for it … 3,75 miljardit krooni aastas. Teisisõnu, valdav osa inimestest maksab oma korteri energiakulude eest ligi kaks korda rohkem kui ta peaks maksma. Kas see huvitab Valitsust? “Energiasäästu sihtprogramm 2007-2013” räägib küll sellest, et peaks välja töötama korterelamute renoveerimise näidisprojekti (2010 aasta lõpuks) ja tutvustama inimestele energiasäästu võimalusi läbi kõikvõimalike tutvustus-, näidis- ja misiganes-programmide. Kuid kusagil pole sõnagi riiklikest krediidi- või garantiitprogrammidest mis aitaks kortermajad muuta energiatõhusamaks. Seda vaatamata Riigikogu otsusega Valitsusele vastava ettepaneku tegemisest.

Ehk sisuliselt soovitab Valitsus läbi korraliku sendi maksma läinud “informeerimisprogrammide” sul kasutada säästupirne mis hoiavad sulle aastas kokku ehk 100 krooni, kui sedagi. Samas aga on väga rahul sellega, et keskmise, 50 m2 korteri elanik maksab igal aastal ca 7500 krooni “õhu kütmise” eest. Ja ei kavatse ka selles suhtes midagi kapitaalset ette võtta. Miks peakski? 3,75 miljardit krooni laekub ju Eesti Energia kontole ja seal kannatab ikka natuke dividendideks nikerdada… et panna käima järjekordne vähem või rohkem mõttetu “programm”.

Ehk aga on sellele õpitud saamatusele hoopiski lihtsam seletus? Hiljuti taanlaste poolt läbi viidud analüüsis juhtis Ea Energy Analysesi partner Kaare Sandholt tähelepanu ka sellele, et suured tuulepargid (kontektsis ka muud taastuvatest allikatest energiat tootvad ettevõtted) saavad vanadele elektrijaamadele tõsiseks konkurendiks, kahjustades nende omanike ärihuve. Eesti Energia omanikuks on ju Eesti riik…

Huvitav, kas senini nn “rohelist elektrit” kallima hinna pärast maapõhja sõimav kodanik jääb endiselt sama arvama kui talle selgitada, et kui Valitsus midagi mõistlikku ette võtaks väheneksid tema elamispinnale kuluva energia kulud tunduvalt, isegi “rohelist elektrit” kasutades.

Niipalju siis sellest miks mulle need Valitsuse sõnavõtud meenutavad eelmises kirjutises viidatud filmiklassikast pärit sõnu

Ja muuseas, mina tahaks küll teada kuhu konkreetselt ja kui suurte summadega kavatseb Valitsus kodanik Partsu isikus suunata “kuuma õhu” müügist saadud sajad miljonid. Ilmselt mitte kortermajade renoveerimise ja energiatõhusaks muutmise programmidesse. Neid ju lihtsalt pole.

Valitsusest ja taastuvenergiast, veelkord

Uuml;ks arvamus teemal “Valitsusest ja taastuvenergiast, veelkord

  1. Artikkel väga hea ja õigesti suunatud, kuigi tõepoolest natuke “unesegaseselt” ühekülgne 🙂 Ärme unusta siinjuures Eesti Energia plaanitavat (või oli see juba ehituses olevat) “koostootmisjaama” Irusse, kus võetakse kogu Tallinna prügi ja põletatakse see see ökoloogiliselt sobimatuks jäätmemassiks, selle asemel, et kõik, mis sünnib taaskastutada (selles otseseimas tähenduses, kõikvõimalik väärismetall ja klaas ja kõik muu, mis soojatootmises efekti ei oma) enne seda välja sorteerida. Ehk siis Eesti energiatootmine on tehtud monopolihuviselt (ja kindlasti investorihuviselt), mitte loodushuviselt (nagu võiks kodaniku seisukohaselt eeldada). Ja sinu eelmine ettepanek, et ühiselt midagi ette võtta – toetan kahe käega.

Liiga hilja arvamust avaldada...