Nõukogude ajal üles kasvanud inimesena ei kipu ma üldjuhul virisema kui asjad miskitmoodi nihu lähevad. Seda küll teatud piirini. Selle piirini kus nihu minevate ajade eest vastutajad selgelt oma tööga hakkama ei saa. Sestap ka see kroonika siin…
Aga asja juurde.
Istusime sõbra ja töökaaslasega 19. detsembri õhtul New Yorgis (JFK) lennukisse, et hommikuks Amsterdamis maanduda ning sealt, peale 1:45 tunnist vahet OV174 lennuga Tallinnasse lennata. Maandusime peale piisavalt piinavat lendu Amsterdamis 20. detsembri hommikul kell 8:08, ainult 13 minutit plaanitust hiljem. Schiphol meenutas põgenikelaagrit – igal pool välivoodid ja tühja pilguga enese ette vaatavad inimesed. Olime ka meie lugenud Kesk-Euroopa lennuväljadel toimuvast lumevangistusest. Läksime siis uljalt vahepealset check-in-i tegema, Tallinna lennuki oma nimelt. Transfer check-in meenutas WC-paberi järjekorda viljastava Nõukogude majanduse aegadest. Kuna oli vähe võimalusi, et oma järjekorda oodates me lennukile jõuame saatsid ametnikud meid otse väravasse. Panime siis värava poole punuma… kuni järjekorrani passikontrollis. Tänu nahhaalsusele ja õnnele saime sealt ca 10 minutiga läbi. Poolel teel leidime self check-in masinad ja püüdsime nendega hakkama saada. Vastus oli suht lakooniline:
