Mõtteid, tõsiseid

“Ükskord me võidame niikuinii”. Need sõnad on saanud klassikaks.

See oli siis kui rahvas oli valmis kartulikoori sööma, et oma riik saada. Lootused olid kõrged. Et saame oma riigi. Ja siis oleme ise, oma tarkusega. Valime juhid keda usaldame ja kes Eesti ja selle kodanike pärast muretsevad ja elu saab olema lill. Nii suur oli soov oma riik saada. Ise olla.

Kus me siis täna sellega oleme? Üleüldine depressioon, enesetappude arv on suurimaid Euroopas. Õiguskantsler maadleb pseudoprobleemidega tegelike probleemidega tegelemise asemel. Meeste keskmine eluiga ületab vaevalt pensioniiga. Tööpuudusest ja hindadest parem ei räägi. Liiga depressiivne.

Loe edasi “Mõtteid, tõsiseid”

Mõtteid, tõsiseid

Äh, maailm (loe noored) on hukas…

Maavärin ja Irene panevad ikka inimese proovile. Mitte, et kurdaks (esimene maavärin, check; esimene orkaan, check) aga mingi selline suurema plaani vaatamise hoog on küll peale tulnud küll.

Istun hetkel, klaasike head jooki käes, ja vaatan FX kanalilt Louie nimelist sketšiseriaali ja nii mõnigi asi sellest sketšist paneb mind filosofeerima. Nagu ka siis kui mu lemmikkoomik George Carlin oma sketše esitab, või õigemeini esitas. Nüüd ilmselt itsitab Suur Juht pilvepiiril tema naljade üle. Aga ma tahtsin rääkida hoopis muust.

Loe edasi “Äh, maailm (loe noored) on hukas…”

Äh, maailm (loe noored) on hukas…