Maavärin ja Irene panevad ikka inimese proovile. Mitte, et kurdaks (esimene maavärin, check; esimene orkaan, check) aga mingi selline suurema plaani vaatamise hoog on küll peale tulnud küll.
Istun hetkel, klaasike head jooki käes, ja vaatan FX kanalilt Louie nimelist sketšiseriaali ja nii mõnigi asi sellest sketšist paneb mind filosofeerima. Nagu ka siis kui mu lemmikkoomik George Carlin oma sketše esitab, või õigemeini esitas. Nüüd ilmselt itsitab Suur Juht pilvepiiril tema naljade üle. Aga ma tahtsin rääkida hoopis muust.
Põlvkonnad. Miks on nad nii erinevad? 20 aastat ei ole ju iseenesest ajaliselt suur ajavahemik. Ajaliselt ehk mitte aga sisuliselt on vahe suur. 20. eluaastaks on üks inimene ainult tarbinud. Oma vanemate ja ühiskonna aega, raha, hinge ja mida iganes muud. Ja siis ta vigiseb kusagil vähetasustatud tööd tehes, et see töö imeb. Guess what? Peabki imema. Sest siiani oled sa ainult võtnud. Andmata vastu suuresti midagi. Ahminud sisse nänni emapiimast alates kuni iPad-ini välja. Algul küll suuremalt osalt seda anti aga mingist hetkest, sellest “õrnast puberteedieast”, oled sa ainult nõudnud. Sestap mind suuresti marru ajavadki 20+ aastased tippriigiametnike “nõunikud”. Mis nõuandeid saab üks 20-25 aastane inimene anda? Inimene kelle elu siiamaani on koosnenud ainult nõudmistest ja “mina”-kesksusest? Su elu koosneb ainult tragöödiatest. Seinast seina tragöödiatest. Sul pole ratsionaalsusest ja maailmast õrna aimugi. Sinu arvates oled sa liiga lahe selle s***se töö jaoks. Emotsioonid on laes, hormoonid möllavad ja arvamused, kui üldse, on pigem isiku/seksuaalse suundumuse/või misiganes see ka pole, tasandilt. Mitte ratsionaalsuse, selle “kuulsa” eestlasliku talupojatarkuse tasandilt.
Ja vanemad põlvkonnad peavad olema need, kes noori mõistavad. Kui sa seda ei tee siis oled sa kitsarinnaline ja … (lisab siia epiteete). Sul ei ole empaatiavõimet. Et sa ei mõista noori. Aga, et iga mõistmine ja suhe peaks olema kahepoolne. Et, kui ühelt poolt seda empaatiat pole olemas siis on ka teisel osapoolel keeruline seda empaatiat kusagilt võtta. Päeva lõpuks.
Ega ma enda pärast kurda. Miskil arusaamatul põhjusel on saatus (või miski kõrgem jõud) mind õnnistanud ideaalilähedase naise ja jaburuseni lahedate poegadega. Kõik nad on kiiksudega aga selliste heade, jaburate, mõnusate ja nauditavate kiiksudega. Ja aru ma ei taipa miks mind on niimoodi õnnistatud. Ju siis selle eluni oli mu karmavõlaga kõik korras. Arvestades mu seni elatud elu ei kadesta ma üldse järgmist põlvkonda… 🙂 Aga mine sa tea. Ehk on see kõik suur loteriivõit. Sellepärast ehk mul tänastes loteriides ei vea. Mul niigi ülemäära vedanud.
Ja veel, elu on mind õnnistanud heade sõpradega. Neid on vähe, ehk kahel käel kokkuloetavalt. Aga see sõprus on kestnud üle aastate ja aastakümnete. Ja kestab loodetavasti sama kaua edasi. Kuni me ükskord lusika nurka viskame. Saan ainult loota, et olen neile sama hea sõber kui nemad mulle. Ja tänada neid sõpruse eest.