Mõtteid, tõsiseid

“Ükskord me võidame niikuinii”. Need sõnad on saanud klassikaks.

See oli siis kui rahvas oli valmis kartulikoori sööma, et oma riik saada. Lootused olid kõrged. Et saame oma riigi. Ja siis oleme ise, oma tarkusega. Valime juhid keda usaldame ja kes Eesti ja selle kodanike pärast muretsevad ja elu saab olema lill. Nii suur oli soov oma riik saada. Ise olla.

Kus me siis täna sellega oleme? Üleüldine depressioon, enesetappude arv on suurimaid Euroopas. Õiguskantsler maadleb pseudoprobleemidega tegelike probleemidega tegelemise asemel. Meeste keskmine eluiga ületab vaevalt pensioniiga. Tööpuudusest ja hindadest parem ei räägi. Liiga depressiivne.

Mul on meie riigi, meie kõigi pärast mure. Nagu venelased ütlevad – За державу обидно. Et kuhu see jõuab kui asjad niimoodi edasi kestavad? Et minu kodumaal on mitmeid Eestisid. See presidendi oma, mis elab sellises elevandiluukarva õndsuse tornis. Hella häälega president kordamas samasuguseid loosungeid nagu vanasti (viime ellu Partei XII… jne kongressi otsused).

Ja tema kaasa, kes väsimatult püüab Eesti olematut “keskmist” palka teenivale inimesele selgeks teha, et tervislikuma toitumise nimel võiks inimesed vetsus käimise ja hingamisega tagasihoidlikumad olla. Sest muuks raha ei jätku. Vähemalt “keskmisel” inimesel. Ja kui nimetatud asjadega tagasihoidlikum olla siis vähenevad kommunaalkulud iseenesest. Ja jääb ehk raha üle presidendiproua poolt nii soojalt soovitatud mahetoidu jaoks.

Või valitsuse Eesti mis jaotab peoga minu ja sinu, meie kõigi maksuraha poliitiliste mängude jaoks. Mitte minu ja sinu jaoks. Selle sama valitsuse jaoks mille liikmed ei suvatse laskuda selleni, et seletada inimestele inimkeeles mis midagi tehakse. See olla populism mida teadupärast harrastab ainult Keskerakond. Või sellesama valitsuse mille juht meenutab heldimusega milline tema palk oli 20 aastat tagasi. Nagu see muudaks fakti, et Eesti inflatsioon (mida seesama valitsus ei suuda pidurdada) ja hinnad Eestis on vaat, et kõrgeimad Euroopas. Seda siis suhtena keskmisse sissetulekusse. Pealegi, valitsusjuhi tänane palk lubab tal kordades paremat elu elada kui keskmisel eestlasel. Neljakordset keskmist palka teenivatest ja “kummitempli” nime kandvatest parlamendiliikmetest ei taha ma siinkohal rääkidagi.

Kes veel ei tea siis siinkohal üks fakt. USA miinimumpalk (millest makse ei maksta) on $10 000 aastas. Ehk siis $833 kuus. Meie mõistes siis 603€ kuus. Miinus 21% tulumaksu meie riigis. Ja kui tulumaks maha arvutada siis on “keskmise eestlase” sissetulek 477€ ehk $658. Ehk siis kaarega vähem kui USA minimaalne palk.

Selline on siis miinimumpalk riigis kus 95E tüüpi kütus maksab ca  0,69€ liiter (täna just tankisin, $3,8/gallon). Seda siis riigis kus päeva söögikulu saab soovi korral kenasti alla $10 (7,24€) päevas hoida. Muudest hindadest rääkimata. 3-5 KORDA kallimad hinnad Eestis ei kannata lihtsalt võrdlemist.

Loomulikult saab nüüd kähvata, et kui ei meeldi mine siis ära Eestist. Ja paljud lähevadki. Ja ei tule enam kunagi tagasi vaatamata kõikvõimalikele “tule koju tagasi” programmidele.

Kurb. Väga kurb.
Et igasugu süüdistused teemal “kus viga näed laita seal tule ja aita” tagasi lükata pean kohe ühe asja ära seletama. Mul ei ole poliitilisi ambitsioone. Erinevalt poliitikutest ja riigiametnikest valisin ma endale selle keerulisema, ettevõtja elu. Kus peale maksude ja surma ei ole midagi garanteeritud. Ja mis annab mulle vaba voli kritiseerida minu maksurahaga ette võetavaid “mänge”. Kuni mul nendest mängudest kopp ette tuleb ja ma oma elu ja tegevused kusagile mujale kolin. Kus pole selliseid “soodsaid” tingimusi vaid hinnatakse inimest, kodanikku.

Ühe teise, tänaseks klassikaks muutunud filmis kõlanud laulu sõnad ütlevad, “Ükskord lahvatab vimm mis kogunend salaja…”. Siiani on Eesti valitsejad arrogantselt seda eiranud. Occupy Wall Street lahvatas hiljuti üle maailma. Kas poleks aeg ka eestlastel tulla tänavale ja oma sõnum selgelt ja kõlavalt välja öelda? Protestiavaldused on demokraatliku ühiskonna normaalne osa. Ehk siis võetaks ka “keskmist” eestlast kuulda? Või kuidas?

Sooh, sain välja öeldud. Kelle ei meeldi, ärgu lugegu.

Ah jaa. Korraline nali Ameerika elust ka. Mitte väljamõeldud kusjuures.
Apple Walley, MN kodanik tuli politseijaoskonda raporteerima oma varastatud rahakotist. Rahakott varastati Prantsusmaal. Tal ei olnud lihtsalt varem aega politseisse minna…

Mõtteid, tõsiseid

2 arvamust teemal “Mõtteid, tõsiseid

  1. toivo says:

    “kordamas samasuguseid loosungeid nagu vanasti ”
    “valitsuse Eesti mis jaotab peoga minu ja sinu, meie kõigi maksuraha poliitiliste mängude jaoks.”
    “tervislikuma toitumise nimel võiks inimesed vetsus käimise ja hingamisega tagasihoidlikumad olla. Sest muuks raha ei jätku.

    see kõik on väga väga suur lihtsustus. olen muidugi sinuga üldjoontes nõus

    juurpõhjuseks juhtide madal iq. mitte absoluutskaalal aga suhtelisel. stress ja suur info maht, infot tuleb nagu tuletõrjevoolikust, tekitab situatsiooni, kus otsustajad käituvad nagu iq oleks 1\2 max. võimalikust. adrenaliini ja testosteroonilaks on veres, käitutakse nagu narkomaanid.

    p.s. positiivselt mõeldes, üha enam otsuseid tehakse brüsselis, mitte toompeal.

  2. Lihtsustus oli eesmärk.

    On üks selline hea anekdoot: Mees kõnnib külatänaval ja näeb, et tema naabrimees lõhub kirvega poe seina. Mees läheb lähemale ja küsib ettevaatlikult, “Ae naabrimees, hulluks läinud või, mis sa lõhud ja laamendad?”
    Naabrimees vastu, “Näe, raisad on pannud kirja seina peale, et viina pole. Oleks nad lihtsalt kirjutanud, et viina pole. Aga näe, nad kirjutasid (lisa nüüd vastik inisev hääl) VIINA EI OLE…”

    Küsimus ei ole suuresti sõnumis vaid viisis kuidas sõnum kohale viiakse. Valitsuse poolt tulevad sõnumid on valdavas enamuses sellised elitaarsed, pahatihti ka arrogantsed. Sõnumite sisust on pahatihti raske aru saada või veel hullem – need töötavad risti vastupidiselt loodetule.

    Eelpooltoodud näide Ansipi ühest sõnavõtust on minu arvates piisavalt hea. Ansipi 20 aastat tagasi teenitud 8 kroonine kuupalk peaks siis mida nüüd ütlema? Et meil on kõik parimas korras? Et näe palgad on 20 aastaga tõusnud kohe nii palju…?

    Ansip teenis tol ajal parteifunktsionäärina selgelt vähem kui lüpsjad ja traktoristid. Ilmselt vähem ka kui tehasetööline. Kurat, 1986 aastal NL armeest tulnuna teenisin ka mina kolhoosis viljakuivatis töötades kordades rohkem. Tänaseks aga on valdav enamus traktoristide ja lüpsjate ja tehasetööliste töökohad kadunud. Needsamad inimesed seisavad nüüd töötukassas järjekorras ja otsivad meeleheitlikult tööd, et teenida endale ja oma perele elatist. Või saavad pensioni mis on elamiseks väike aga suremiseks suur. Parteifunktsionäär aga on endiselt parteifunktsionäär, sõltumata riigikorrast ja valitsevast parteist. Ainult, et tema palk on nüüd kordades kõrgem sellest paljunämmutatud “keskmisest”.

    Mis siis oli selle sõnumi eesmärk? Mida Ansip sellega siis ikkagi öelda tahtis? Ja milleks meile Valitsuse Kommunikatsioonibüroo kui kommunikatsiooni kui sellist, vähemalt inimestele arusaadavat, valitsuse poolt ei tule…

    Vahel tundub mulle, et Eesti valitsus valitseb Tallinnas, mitte Eestis. Neile paistab vähe korda minevat see kuidas Pärnus, Tartus või Narvas elu tegelikult käib. Võrust või Valgast rääkimata. Kord-paar aastas käiakse kohal ja näidatakse pööblile oma nägu. Ja aetakse sisutühja juttu mis kubiseb lubadusest ähmases kauguses terendavast “heast elust”.

    Ja ega me ise rahvana paremad pole. Vaatamata poliitikute poolt valmiste eel antud tühjadele lubadustele valime me ikka neid tagasi. Neidsamu poliitikuid kes on korduvalt oma lubadusi murdnud. Tõesti, nagu Alexis de Toqueville kunagi ütles oleme me oma valitsust väärt…

Liiga hilja arvamust avaldada...