“Ükskord me võidame niikuinii”. Need sõnad on saanud klassikaks.

See oli siis kui rahvas oli valmis kartulikoori sööma, et oma riik saada. Lootused olid kõrged. Et saame oma riigi. Ja siis oleme ise, oma tarkusega. Valime juhid keda usaldame ja kes Eesti ja selle kodanike pärast muretsevad ja elu saab olema lill. Nii suur oli soov oma riik saada. Ise olla.

Kus me siis täna sellega oleme? Üleüldine depressioon, enesetappude arv on suurimaid Euroopas. Õiguskantsler maadleb pseudoprobleemidega tegelike probleemidega tegelemise asemel. Meeste keskmine eluiga ületab vaevalt pensioniiga. Tööpuudusest ja hindadest parem ei räägi. Liiga depressiivne.

Mul on meie riigi, meie kõigi pärast mure. Nagu venelased ütlevad – За державу обидно. Et kuhu see jõuab kui asjad niimoodi edasi kestavad? Et minu kodumaal on mitmeid Eestisid. See presidendi oma, mis elab sellises elevandiluukarva õndsuse tornis. Hella häälega president kordamas samasuguseid loosungeid nagu vanasti (viime ellu Partei XII… jne kongressi otsused).

Ja tema kaasa, kes väsimatult püüab Eesti olematut “keskmist” palka teenivale inimesele selgeks teha, et tervislikuma toitumise nimel võiks inimesed vetsus käimise ja hingamisega tagasihoidlikumad olla. Sest muuks raha ei jätku. Vähemalt “keskmisel” inimesel. Ja kui nimetatud asjadega tagasihoidlikum olla siis vähenevad kommunaalkulud iseenesest. Ja jääb ehk raha üle presidendiproua poolt nii soojalt soovitatud mahetoidu jaoks.

Või valitsuse Eesti mis jaotab peoga minu ja sinu, meie kõigi maksuraha poliitiliste mängude jaoks. Mitte minu ja sinu jaoks. Selle sama valitsuse jaoks mille liikmed ei suvatse laskuda selleni, et seletada inimestele inimkeeles mis midagi tehakse. See olla populism mida teadupärast harrastab ainult Keskerakond. Või sellesama valitsuse mille juht meenutab heldimusega milline tema palk oli 20 aastat tagasi. Nagu see muudaks fakti, et Eesti inflatsioon (mida seesama valitsus ei suuda pidurdada) ja hinnad Eestis on vaat, et kõrgeimad Euroopas. Seda siis suhtena keskmisse sissetulekusse. Pealegi, valitsusjuhi tänane palk lubab tal kordades paremat elu elada kui keskmisel eestlasel. Neljakordset keskmist palka teenivatest ja “kummitempli” nime kandvatest parlamendiliikmetest ei taha ma siinkohal rääkidagi.

Kes veel ei tea siis siinkohal üks fakt. USA miinimumpalk (millest makse ei maksta) on $10 000 aastas. Ehk siis $833 kuus. Meie mõistes siis 603€ kuus. Miinus 21% tulumaksu meie riigis. Ja kui tulumaks maha arvutada siis on “keskmise eestlase” sissetulek 477€ ehk $658. Ehk siis kaarega vähem kui USA minimaalne palk.

Selline on siis miinimumpalk riigis kus 95E tüüpi kütus maksab ca  0,69€ liiter (täna just tankisin, $3,8/gallon). Seda siis riigis kus päeva söögikulu saab soovi korral kenasti alla $10 (7,24€) päevas hoida. Muudest hindadest rääkimata. 3-5 KORDA kallimad hinnad Eestis ei kannata lihtsalt võrdlemist.

Loomulikult saab nüüd kähvata, et kui ei meeldi mine siis ära Eestist. Ja paljud lähevadki. Ja ei tule enam kunagi tagasi vaatamata kõikvõimalikele “tule koju tagasi” programmidele.

Kurb. Väga kurb.
Et igasugu süüdistused teemal “kus viga näed laita seal tule ja aita” tagasi lükata pean kohe ühe asja ära seletama. Mul ei ole poliitilisi ambitsioone. Erinevalt poliitikutest ja riigiametnikest valisin ma endale selle keerulisema, ettevõtja elu. Kus peale maksude ja surma ei ole midagi garanteeritud. Ja mis annab mulle vaba voli kritiseerida minu maksurahaga ette võetavaid “mänge”. Kuni mul nendest mängudest kopp ette tuleb ja ma oma elu ja tegevused kusagile mujale kolin. Kus pole selliseid “soodsaid” tingimusi vaid hinnatakse inimest, kodanikku.

Ühe teise, tänaseks klassikaks muutunud filmis kõlanud laulu sõnad ütlevad, “Ükskord lahvatab vimm mis kogunend salaja…”. Siiani on Eesti valitsejad arrogantselt seda eiranud. Occupy Wall Street lahvatas hiljuti üle maailma. Kas poleks aeg ka eestlastel tulla tänavale ja oma sõnum selgelt ja kõlavalt välja öelda? Protestiavaldused on demokraatliku ühiskonna normaalne osa. Ehk siis võetaks ka “keskmist” eestlast kuulda? Või kuidas?

Sooh, sain välja öeldud. Kelle ei meeldi, ärgu lugegu.

Ah jaa. Korraline nali Ameerika elust ka. Mitte väljamõeldud kusjuures.
Apple Walley, MN kodanik tuli politseijaoskonda raporteerima oma varastatud rahakotist. Rahakott varastati Prantsusmaal. Tal ei olnud lihtsalt varem aega politseisse minna…