E-maksuamet on Eesti kõige rohkem kasutatud riiklik e-teenus. Sõltumata sellest, et seda valdav osa inimesi kasutab seda kord aastas, et oma maksudeklaratsioon paari klikiga sisse anda. Tore. Kui aga pead e-maksuameti lehekülge kasutama rohkem kui eelpoolmainitud üks kord aastas siis teeb see lahendus vähemalt mind üsna nõutuks.

E-tolliamet peaks olema ka see koht kus (muuhulgas ka) eraisik saaks tasuda tollimaksu kui väljaspoolt EU-d midagi ostma satub. Vähemalt nii kujutasin mina seda endale seda ette.

Aga ei. Ma eksisin.

Esimene vaatus…

Olen järjekordsel pikaajalisel tööreisil USA-s ja seega on kõik kodused asjad kalli abikaasa ajada. Täna sain temalt paanilise Skype-kõne. Maksuamet olla nimelt saatnud seaduseparagrahve täis kirja milles hoiatatakse, et kui ei maksa ära mingeid makse siis arestitakse pangakonto. Püüdsin teda rahustada ja palusin välja uurida millise nimelt maksu ma järjekordselt olen maksmata unustanud. Esimese hooga ei osanud mu kallis (kõrgharidusega) kaasa kolmel leheküljel kümnete seaduseparagrahvide viidete vahelt seda üleski leida. Ilmselt segas teda ka rasvases kirjas pangakonto arestimise hoiatus. Maksuametil oleks ehk viimane aeg unustada see “kantseliit”-sõnastuse kasutamine ja lihtsas inimkeeles öelda milles probleem. Mitte paragrahve loopida. See, et (no näiteks) 5% maksumaksjatest ei kipu oma kohustusi täitma ei tähenda seda, et ülejäänud 95% maksumaksjaid tuleks vaikimisi kurjategijatena käsitleda ja paragrahvidega pommitada.

Logisin siis kiirelt emta.ee lehele sisse ja ennäe – ongi miski nõue üleval. Kohe 35.46 eurot. Samas ettemaksukontol 64.10 eurot. Ju siis olen kuskil rohkem maksu maksnud. Hea küll, mõtlesin, maksan siis selle nõude ära. Kes see ikka arestitud arvetega jännata tahab. Sõltumata sellest, et ettemaksukontol on Maksuameti käsutuses suurem summa kui need intressid.

Klikkan “35.46” lingile, et teada saada millega siis tegu. Ahaa, intressid. Ju siis jäin miskil hetkel maksude tasumisega hiljaks. OK, minu viga. Maksame ära.

Klikkan “Alusta maksmist” lingile ja mulle avaneb uus lehekülg millel ma oma üllatuseks avastan, et mul ei ole mingeid nõudeid ega võlgu Maksuameti ees. Nõuete ja intresside koha peal ilutsevad ümmargused nullid.

WTF??? No, really, WTF???

Kliki kuhu tahad või kuidas tahad, resultaat ikka sama – kord see nõue on kord pole. Lähemalt uurides on asi veel totakam. Ettemaks on aga sealt miskil põhjusel Maksuamet sealt seda intressi maha ei arvuta. Ega ei anna võimalust ka sellelt kontolt see neetud intressivõlg ühe klikiga ettemaksuarvelt tasuda. Vähemalt polnud kusagil näha linki “Maksan ettemaksu kontolt”. Veel vähem oskaksin ma oodata, et Maksuamet sellise tekkiva intressi selle tekkimise hetkel sealt ettemaksu kontolt maha arvaks ja sellest mulle e-kirjaga teada annaks. Selle asemel laseb intressil muudkui aga ennast suuremaks kerida. Kusagil midagi ei seletata. Vist. Või ei oska ma seda seletust kusagilt leida. Või see ongi nii mõeldud?

Vandenõuteoreetikud väidaks nüüd, et nii see riik intresse teenibki. Väidab, et on võlg aga maksta seda ei saa. Vähemalt nende e-teenuse abiga. Ei ettemaksu arvelt ega ka pangalingi kaudu.

As a sidenote – minu võlalt on Maksuamet varmas intressi arvutama. Minu mingil põhjusel rohkem makstud maksud aga satuvad imetabasele “Ettemaksu kontole” kus nad… koguvad samuti intressi Maksuametile. Ei kanta neid tagasi, ei anta sellest teada, et ma rohkem kandsin. Hmm… Eks ta ole. Ikka nokatäie, pisikese nokatäie kaupa**…

Või ehk on lihtsalt tegemist tarkvara veaga? Või ma lihtsalt ei oska e-maksuametit kasutada? If the latter siis pole Maksuamet ilmselt UX/UI (ehk siis inimkeeles kasutusloogika ja -liidese) disainist absoluutselt midagi kuulnud. Üks UX/UI disaini algtõdesid on see, et inimesele ei tohi tarkvara kasutades jääda arusaamatuks mida edasi peab tegema…. Tõepoolest, mida need tuhanded “innovatsiooniteadlased” seal TTÜ-s siis ikkagi õpivad?

Teine vaatus…

Umbes kuu aega tagasi otsustas mu NAS kettakast peale elektrikatkestust oma toitebloki läbi põletada. Vaatamata sellele, et vahepeal oli ka UPS. Kuna Eesti Energia käest selliste juhtumite peale kompensatsiooni saamise lootus olla võrreldav kivist vee välja pigistamise lootusega otsustasin käega visata ja uue toitebloki Amazonist tellida. 15 minuti pärast oli $40 (ehk siis €30) maksnud blokk tellitud ja nädala pärast pidi see ka kohale jõudma. Kahe nädala pärast andis logistikafirma teada, et kaup juba ammu nende juures ja kui ma kohe tollideklaratsiooni ära ei täida hakkan 1.60 eurot päevas “ladustamistasu” maksma. Kirjas väideti, et võin ise e-tollis deklaratsiooni vormistada. Nii tore, nii tore….

Maksuameti elektroonilise deklareerimise lehekülg tekitas küll pisikese kahtluse oma koodide ja isegi näitega aga, tsiteerides klassikuid, “kui keeruline see ikka seal olla saab”* ja läksin uljalt deklaratsiooni täitma. Võtsin juhendi (mis mu kahtlusi veelgi suurendas) kõrvale ja julgelt edasi.

Kahe tunni aja pärast andsin alla. Misiganes tariife ja kaupade/asukohtade jms klassifitseerimisi ma ka kasutada ei püüdnud oli resultaat sama – deklaratsiooni ei saanud esitada kuna ta ei läbinud automaatkontrolli. Kusagil oli viga ja automaatkontrolli veateated meenutasid mulle oma totrusega Microsoft Windows’i kurikuulsaid veateateid – “see on vale sellepärast, et see on vale…”

OK, long story short, lasin logistikafirmal deklaratsiooni minu eest täita ja sain arve – 6 eurot käibemaksu (tollimaksu ei ole sellise hinnaga toodete puhul) ja teenustasu – 13 eurot pluss käibemaks… Ehk siis selleks, et 30€ maksev kaup Eestisse tuua maksin ma rohkem kui kaks kolmandikku ostuhinnale juurde. Sealhulgas ka 2.60€ “teenustasu” käibemaksuna. Selle hinna sisse kuulus ka toitebloki ümbernimetamine “akude laadimisseadmeks-adapteriks” nagu ma täidetud/kinnitatud tollideklaratsioonist välja lugesin.

Vandenõuteoreetikud viitaks jälle valitsuse salakavalale plaanile kuidas makse rohkem sisse kasseerida – tee misiganes protseduur nii keeruliseks kui võimalik ja välja ilmuvad igasugu “maaklerid” kes hakkavad teenust pakkuma ja riigile veelkord käibemaksu teenima. Riigil ju raha vaja. Nokatäis siit, teine sealt***, nii see koguneb.

Euroopa Liidus elame me samas õigusruumis. Näiteks UK-s soovitakse väikepakkide deklareerimisel ainult nelja asja 1) kauba nimetus (kirjeldus) 2) kogus 3) hind 4) mis riigist kaup osteti. Lisaks ka klassifitseerimise kood kui see teada on. Te ei usu? Vaadake UK Maksu- ja Tolliameti vastavat lehekülge. Miks siis Eestis on sama asja tegemisel vaja teada mustmiljon koodi ja muud pudru? Statistika tarvis? Minu tellitud toiteblokist sai selle deklareerimise käigus akulaadija. Kui tõene on siis see statistika kui isegi spetsialistid (tollimaaklerid) seda valesti klassifitseerivad?

Tagasi pealkirja juurde. Kellele siis ikkagi on mõeldud need Eesti parimad avalikud e-teenused? Kes olid need ametnikest “innovatsiooniteadlased” kes need lahendused tellisid? Mille peale nad mõtlesid kui neid lahendusi tellisid? Kas õnnestuks nendega isiklikult kokku saada?

Vanas Roomas väitsid targad inimesed, et kui riik tahab midagi maksustada siis peab ta silmas pidama kahte asja – maksumaksjal peab peale maksu tasumist jääma võimalus edasi elada (loe: viimast ei tohi võtta) ja selle maksu tasumine tuleb teha nii lihtsaks kui võimalik. Vähemalt nende kahe ülaltoodud näite toel saan ma väita, et siinkohal on Eesti Vabariik suisa teatraalselt läbi kukkunud…

* “Kui keeruline see ikka seal olla saab…” on maailma kuulsaima autosaate “Top Gear” saatejuhi Jeremy Clarkson’i legendaarne tsitaat plaanidele mis 100%-se kindlusega lõpevad halvasti.

**, *** “Nokatäis” – nii nimetati Mario Puzo maailmakuulsas romaanis “Ristiisa” maffiale makstavat maksu. Mis see riik ikka muud ole kui legaliseeritud maffia.