Võtsin vahepeal aja maha oma blogi kirjutistega. Ühelt poolt seepärast, et ajaga kehvasti. Teisalt seepärast, et eks neid kriitikuid (jutumärkides ja ilma) on ka ilma minu panuseta piisavalt. Aga no vahel ajab ikka nii kopsu üle maksa, et ei saa mitte vaiki olla.
Võtsin korra sel teemal FB sõna aga palju jäi ütlemata. Aga väga tahab väljaütlemist.
Kalvi Almosen, Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo juht, võttis teemaks hiljutise Jaanipäeva pühitsemise ajal toimunud mitmete kakluste jms selliste raskete avaliku korra rikkumiste ja politsei väidetava saamatuse nende rikkumiste kõrvaldamisel. Kui mu eelpoolviidatud FB jutt võis tunduda kontekstist väljarebitud lausete kallal ilkumisena siis veidi sisulisem Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo juhi jutu analüüs ajab mul isiklikult kananaha ihule.
Vähemalt teoorias sätestab Eesti Vabariigis avaliku korra üldpõhimõtted, alused ja korralduse Korrakaitseseadus (KorS). Minu arvates on üsnagi märgiline see erinevus mis avaldub Läänemaa korrakaitsebüroo juhi (ehk siis ühe PPA tippjuhi) arusaamises seadusest – ehk siis politsei ülesannetest avaliku korra tagamisel.
Jätaks siinkohal kõrvale kirjanduslikud vahepalad erinevate rahvuste, tausta, vanuse jms mida kodanik politseiametnik oma loo illustreerimiseks välja toob. Sõltumata nendest muutujatest on sisuline olukord selline: kui s*tt lendab ventilaatorisse (loe: kui jama käes) siis tuleks järgida seadust.
Aga võrdleme siis:
Mina saan seadusest aru sedamoodi, inimkeeles: avalikus ruumis toimuval üritusel, misiganes see ka pole, vastutab avaliku korra eest vastutav isik. Kui sellist isikut ei ole määratud (või ei ole selge kes selline isik on) või ei ole selle vastutava isiku tegevus piisav avaliku korra tagamiseks siis on avaliku korra tagamine politsei pädevuses. Kuidas tsiteeritud politseiametniku arusaamas saab avaliku korra eest vastutajaks igaüks, sealhulgas ka avaliku korra rikkuja on minu jaoks pehmelt öeldes arusaamatu. Ehk on mu lugejate hulgas mõni jurist kes mulle, lollile selle ära seletaks?
Tsiteerigem jälle KorS’i:
§ 5. Oht avalikule korrale ja korrarikkumine
(1) Korrarikkumine on avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine.
(2) Oht on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine.
(3) Oluline oht on oht isiku tervisele, olulise väärtusega varalisele hüvele, keskkonnale või käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetamata kuriteo toimepanemise oht.
(4) Kõrgendatud oht on oht isiku elule, kehalisele puutumatusele, füüsilisele vabadusele, suure väärtusega varalisele hüvele, suure keskkonnakahju tekkimise oht või karistusseadustiku 15. peatükis sätestatud I astme kuriteo või 22. peatükis sätestatud kuriteo toimepanemise oht. Kehalise puutumatuse riive käesoleva seaduse tähenduses on seksuaalse enesemääramise õiguse raske rikkumine või raske tervisekahjustuse tekitamine.
(5) Vahetu oht on olukord, kus korrarikkumine leiab juba aset või on suur tõenäosus, et see kohe algab.
(6) Ohukahtlus on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal ei saa tõenäosust, et korrarikkumine aset leiab, pidada piisavaks, kuid mille puhul on alust arvata, et korrarikkumine ei ole välistatud.
Erinevalt ülalnimetatud politseiametnikust tahaks ma minna konkreetseks: millise konkreetse määruse, seaduse või korraldusega on Lemme telkimisalal avaliku korra eest vastutavaks määranud telkija? Või selle sügelevate rusikatega tattnoka? Ja kas sellesinase mitte millegi eest läbi pekstud telkija kõnet politseisse saab pidada formaalseks kinnituseks faktile, et selle hüpoteetilise avaliku korra eest vastutava isiku tegevus avaliku korra tagamisel pole piisav?
Edasi läheb kodanik politseiametniku seletus veel jaburamaks. Telkimisalal olevad inimesed olid “anonüümsed”, telgid paigutatud kaootiliselt, territoorium valgustamata jne, jne, jne… Kaheksa paanilist kõnet politseisse Lemme telkimisalal valimatult suvalisi inimesi peksnud noorukite kambast ei olnud piisav avaliku korra tagamiseks adekvaatsete politseijõudude kohalesaatmiseks. Rääkimata sellest, et arvestades Lemmes Jaanipäeva pidanud inimeste hulk ja sihipärane peksmine ei olnud seaduse mõistes enam lihtsalt avaliku korra rikkumise oht. Ega isegi enam oluline oht. Tegemist oli selgelt ja üheselt kõrgendatud ja vahetu ohuga.
Tahtmatult tuleb meelde aastatetagune lugu Pärnu pereisast kes oma vara ja pere kaitseks oli sunnitud tulistama tema pere elamu välisust kirvega lõhkunud märatsevat idiooti. Politsei ei jõudnud kohale ka peale mitmeid kõnesid. Hiljem oli politseil seletusi varrukast võtta – tänavad polnud valgustatud, tänavanimede silte polnud näha ja GPS ei töötanud. Tänase, värske Lemme juhtumi ja sellele järgnenud Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo juhi selgitus sellele annab aastatetagusele loole hoopis uue valguse.
Olen piisavalt maailmas ringi rännanud ja erinevate riikide politsei tegevust jälgida saanud. Erinevates situatsioonides. USA-s näiteks oleks sellises situatsioonis politsei järginud tsistertslaste ordu munga Arnaud Amalric’i hiljem kuulsaks saanud soovitust*. Parafraseeritult loomulikult – vahistage kõik kes vähegi kahtlust äratavad või uurimist segavad. Hiljem selgitame välja kes ja mis. Probleemiks oli ju kõrgendatud ja vahetu oht.
Kokkuvõtteks.
Võttes aluseks Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo juhi Kalvi Almoseni ettekirjutused peavad inimesed kohustuslikus korras edaspidi järgima järgmisi reegleid:
- telkides avalikus ruumis peavad telgid olema nööri järgi korrektsetes ridades, telkidevahelised piirid selgelt märgistatud
- telgile peab nähtavale kohale olema kinnitatud telgi territooriumil avaliku korra, tuletõrjeohutuse ja esmaabi eest vastutavate isikute nimed
- telgi territoorium peab olema valgustatud 24/7
- telgi territooriumil viibivad inimesed peavad olema selgelt identifitseeritavad, iga isik peab kandma täisnime, isikukoodi ja pildiga varustatud rinnasilti
- politsei saabumisel peavad telgi territooriumil viibivad isikud ennast selgelt kvalifitseerima kandes silte “ohver” ja “rikkuja”
Aga tõsiselt. Mul on kodanik (tipp)politseiametnikule konkreetne küsimus – kas tema tsitaadist “ohtu tõrjuma ja korrarikkumise lõpetama peab seega avaliku korra eest vastutav inimene, mitte politsei” peab aru saama nii, et peaksin endale pere ja vara kaitsmiseks soetama relva või paar ja seda kasutama? Sest kodanik (tipp)politseiametniku sõnul pole kodanike vara, tervise ja elu kaitsmine politsei ülesanne ja kellegi teise abile mul loota pole? Kas Eesti Vabariigis, või kitsamalt võttes Lääne politseiprefektuuri haldusalas on kodanike turvalisus ainult kodanike enda kohustus ja mure? Kes mulle vastab? PPA peadirektor Elmar Vaher? Siseminister Ken-Marti Vaher? President?
Kogu selle loo juures ajab mind kõige rohkem naerma lõpus kõlav positiivne sõnum – koostöös loome turvalisust! Ju siis PR inimesed juhendasid – peab lõpetama positiivse sõnumiga.
Aga peaks nutma ajama.
* Arnaud Amalric: Caedite eos. Novit enim Dominus qui sunt eius (Kill them all. For the Lord knoweth them that are His.) Hiljem, Vietnami sõjas sai sellest mõnevõrra muudetuna USA eriüksuste (sealhulgas ka hiljem Richard Marcinko poolt loodud terrorismivastase võitluse üksuse Navy SEAL Team 6) mitteametlik loosung “Kill ‘em all, let God sort ‘em out”.