No ei suuda ma siit NYC-ist piisavalt kiiresti reageerida asjadele mis Eestis toimuvad. Ja tegelikult ei olegi see nii määrav. Määrav on see, et iga inimene Eestis peaks võtma oma seisukoha kas ACTA või vähemalt selle ümber toimuva kohta. Täpsemalt siis selle kohta kuidas valitsev partei ja valitsus seda teemat käsitlenud on. Siin siis minu arusaam ja arvamus. Ja seekord pikemalt ja inimkeeles. Continue reading “ACTA(ing) out ehk arvamusi seemnesööjast fooliumimütsikese kandjalt”
Head 2012. Aastat!
Head Uut Aastat!
Happy New Year!
Bonne Année!
Próspero Año Nuevo!
С Новым годом!
Godt Nyttår!
Gott Nytt År!
圣诞快乐 新年快乐
Feliĉan Novan Jaron!
Onnellista Uutta Vuotta!
Athbhliain Faoi Mhaise Duit!
Ευτυχισμένο το Νέο Ετος!
Felice Anno Nuovo!
نايا سال مبارک هو
Mõtteid, tõsiseid
“Ükskord me võidame niikuinii”. Need sõnad on saanud klassikaks.
See oli siis kui rahvas oli valmis kartulikoori sööma, et oma riik saada. Lootused olid kõrged. Et saame oma riigi. Ja siis oleme ise, oma tarkusega. Valime juhid keda usaldame ja kes Eesti ja selle kodanike pärast muretsevad ja elu saab olema lill. Nii suur oli soov oma riik saada. Ise olla.
Kus me siis täna sellega oleme? Üleüldine depressioon, enesetappude arv on suurimaid Euroopas. Õiguskantsler maadleb pseudoprobleemidega tegelike probleemidega tegelemise asemel. Meeste keskmine eluiga ületab vaevalt pensioniiga. Tööpuudusest ja hindadest parem ei räägi. Liiga depressiivne.
Äh, maailm (loe noored) on hukas…
Maavärin ja Irene panevad ikka inimese proovile. Mitte, et kurdaks (esimene maavärin, check; esimene orkaan, check) aga mingi selline suurema plaani vaatamise hoog on küll peale tulnud küll.
Istun hetkel, klaasike head jooki käes, ja vaatan FX kanalilt Louie nimelist sketšiseriaali ja nii mõnigi asi sellest sketšist paneb mind filosofeerima. Nagu ka siis kui mu lemmikkoomik George Carlin oma sketše esitab, või õigemeini esitas. Nüüd ilmselt itsitab Suur Juht pilvepiiril tema naljade üle. Aga ma tahtsin rääkida hoopis muust.
Back in the U.S.A.
Nagu aru saada olen tagasi USA-s. Ka seekord paariks kuuks. Esimese nädalaga sai elamusi juba mitme reisi jagu.
Tesipäeva hommikul lendasin läänerannikule. Vahemaandumisel Minneapolises anti teada, et DC-s ja NY-s oli maavärin. Võttis nagu itsitama. Eeldasin, et maavärinad on ikka lääneranniku eripära. Aga tuleb välja, et mitte alati. Igatahes maandudes Orange County-s oli esimeseks kohalike kommentaariks, et nende jaoks oleks 5,9 magnituudiga maavärin ainult kohvi segamiseks sobinud. Nu jah, ega saa ju pikkust/suurust võrdlemata jätta.
Tööasjad andsid võimaluse suurema osa Kalifornia lõunaosast läbi sõita. Santa Ana, Los Angeles, Malibu, Beverly Hills, San Diego, Santa Barbara. Hollywood ja kuulus silt ka nähtud. Britney’t ei näinud. Ja ei otsinud ka. Küll aga sattus mulle Malibu Beach’il teele ette Land Rover Defender 110. Ja mitte NAS versioon vaid ikka see õige. Samasugune kui mul endal. Ainult, et rohelist värvi. Huvitav oli see kohtumine sellepärast, et USA-sse selliseid asju importida ei saa… Aga ju siis kuidagi ikka saab.
Charlie maja ma üles ei leidnud. Ja üldse polnud Malibu Beach’il majadel selliseid muruaiakesi ees nagu selles kuulsas seriaalis aeg-ajalt näha on.
Kui lähenes aeg NY-sse tagasi lennata oli selge, et ees ootab kohtumine Irenega. Prognoosid lubasid tema saabumist NY-sse pühapäevaks aga juba reedel, Atlanta’st vahemaandumiselt välja lennates teatas piloot, et neil kästi võtta läänepoolsem tee. Millega seoses lend loomulikult hilines.
Pühapäeva hommikul poes oli tõeline ostuhullus. Rabati kõike ja palju. Mina oma päeva söögivaruga olin kuidagi nagu võõrkeha selles kuhjadega kärude rägastikus. Ja vihmavarju ostes imestas müüja, et olin esimene kes seda ostis. Eks ta ole.
Pühapäeva südaööks oli Irene kohal ja sahistas vihma kallata. Tuult nagu suurt polnudki. Nautisin seda vaatemängu, olgem aus, rohkem küll arvutiekraanilt, lonksasin konjakit ja tõmbasin ühe hea sigari. Peale keskööd läks nagu igavaks ja kerisin ära magama. Irene oli nii malbe, et magamistoa akna jätsin ööks lahti. Kõrval pildil ongi seis umbes kella 8 ajal hommikul. Minu maja on nagu Tootsi heinakuhi kenasti ära märgitud. Kenasti orkaani silma keskel 🙂
Hommikuks oli pidu suuresti läbi ja Irenest järel vaid vihmasabinad. Irene tekitas rannaalades suuremat pahandust kui sisemaa poole. New Jersey on ikka tõsiselt üle ujutatud. Inimohvreid oli seekord õnneks vähe. Suuresti seepärast, et Bloomberg, NY linnapea, kuulutas välja hädaolukorra, kamanda kohustuslikus korras inimesed üleujutusteohtlikest kohtadest minema ja pani linnatranspordi seisma. Ehk ta reageeris üle aga eks tagantjärgi tarkus on ikka ju raketiteadus… Olgem aus, Pärnu sügistormid on märksa julmemad olnud. Aga ikkagi esimene orkaan üle elada. Tehtud!
Minu maja oli ka mingi kõrgendatud ohu piirkonnas aga ainult kategooria 3-4 orkaanide puhul. Irene aga oli hommikuks troopilise tormi kategooria saanud. Ehk siis vaiksemaks võtnud. Kuigi on NY-s enam kui miljonil inimesel elekter läinud olin mina õnnelikum. Nii elekter kui ka net töötasid ja sain peret/sõpru/tuttavaid rahustada.
Nii see esimene nädal läks. Emotsiooniderikkalt. Järgmisel nädalal on ees ootamas tubli ports tööd ja reis DC-sse.
Mõtteid jooksvalt lindilt…
Mõni aeg tagasi rääkisin oma vanemale pojale, et lugesin kusagilt nagu oleks Eesti üks kõige ohutumaid kohti elamiseks (poliitiliselt, kliima jms poolest). Poeg mõtles natuke ja arvas selle peale, et peaks siit minema kolima. Eestis ei toimu midagi, isegi mitte loodusõnnetusi… Eks ta ole, noore inimese asi 🙂
See selleks. Eelmisel nädalal saime aga teada, et:
a) Eestis on EU üks pikematest töönädalatest;
b) Eestis on EU üks lühematest puhkustest;
c) Eesti Energia tõstab elektri hinda ca 30% (ja valitsust huvitab see üsna vähe)
Lisame siia juurde veel “tagasihoidlikke” fakte:
a) Tööjõuga seotud maksud on palga suhtes ühed kõrgemad Euroopas.
b) Aktsiiside ja käibemaksutulud on majanduse mahu suhtes ühed kõrgeimad Euroopas
c) Eesti keskmine palk on oma ostujõult kaks korda väiksem kui EU-s keskmiselt
Paberi peal muuseas on Eesti EU üks edukamaid kui mitte kõige edukam majandus. Mis kena koht elamiseks! Kummaline ainult, et meie piiride taga ei ole märgata Euroopast meile trügivate majanduspõgenike horde. Ei tea miks, meil ju nii hea elada 😉
P.S. Tegelikkuses (palga ostujõust, mitte nominaalist tulenevalt) on hinnad Eestis ca 50% kallimad kui EU-s keskmiselt. Mitte 25% odavamad nagu E24! väitis.
Keskmiselt keskmisest
Kui juba siis juba.
Püüaks siis eelmises loos väljatoodud väidet “hinnad Eestis on keskmiselt 75% Euroopa hindadest” inimkeelde tuua.
Selle 75% väitega tuli välja Äripäeva Postimehe veebiversioon E!24 peale Eesti Ekspressis ilmunud artiklit kus ajakirjanik Saksamaal poes käies raiskas vähem raha kui Eestis (vaatamata ostetud lennukipiletitele ja ööbimisele). Ilmselt, et selgitada lugejatele, et pole need hinnad midagi nii kõrged. Samas, olgem aus, tegeliku pildi loomiseks oleks pidanud sinna juurde tooma ka Eesti keskmise palga võrdluse EU omaga. Püüame siis selle puuduse siinkohal parandada.
Euroopa keskmine palk 2010/2011 aastatel on 37 950 €. Eesti keskmine palk on sama allika teatel 11 750 € ehk enam kui KOLM KORDA VÄIKSEM (täpsemalt 3,23 korda) Euroopa keskmisest palgast. Ostujõu (PPS) võrdluses on vastavad numbrid 40 120 € ja 21 050 €.
Niipalju siis “rahustavast” väitest, et hinnad Eestis on 25% odavamad kui keskmiselt Euroopas.
Mina, ignorant
Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et sain (nais)inimeste käest keretäie sõimata kui jaaniõhtul ei suutnud esimese hooga aru saada kes on Kerttu Rakke ja miks ma peaks teadma kas ja juhul kui siis kuidas ta ennast masendusest täis jõi, oma lapse autosse pakkis ja oma boyfriend‘ile vastu sõitis. Ja politseile vahele jäi. Ja miks “loooooooomulikult” oli selles kõiges süüdi ühiskond in general ja mehed in particular. Sest nii ju see on. Ja kes nii ei arva on kitsarinnaline šovinistist siga.
Olen süüdi. Ignorant nagu ma olen…
Kaugelt kodustele asjadele vaadates…
Et siis kaks kuud on kohe täis saamas siin Mikidemaal töötamisest. Olude sunnil pikenebki mu esialgu kahekuuline reis kuu võrra pikemaks. Saabki oma sünnipäeva rahus pidada 🙂 Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Eraettevõtlus pidavat olema selline püha asi millele riik ei tohiks nagu näppe vahele torkida. Et reguleerida millise hinnaga ja mida müüakse. Ühelt poolt nagu õige aga…
Tõbine mees köögis, eriteatest rääkimata
Selg valutab.
Ju siis sain Montgomery County‘s külma kui seal suure pauguga meie platvorm täistuuridel käima sai ja ühtlasi siinse seni suurima installatsiooni lint läbi lõigati. Igatahes liikumine on kõvasti rakendatud. Keskea rõõmud, my a** 🙁
Kuna must eriti liikujat polnud siis läks luhta plaan hüpata kolleegile saba peale ja põrutada Amish‘ite maailma vaatama. Lähim nende pesitsusala asub suht lähedal NY-le, Pennsylvania’s. Selle asemel vedelesin voodis kuni kopp ette tuli ja ma ennast kulmude najal poodi venitasin.
Esmalt oli plaan leida mingit spordikreemi või midagi. Siis kui see leitud mõtlesin, et peab ennast millegagi premeerima. Järelikult, teeme midagi mõnusat süüa. Õnneks on siinsed poed PALJU paremini varustatud kui kodumaal ja peal pisukest otsimist olid asjad olemas.
Egas muud kui kana tükkideks, krevetid (no kurat on nad siin ikka suured) puhastatud ja muud vajalikud segud kokku keeratud. Pilt “enne” on selline:
Paremal pool siis kana kintsuliha ja vasakul eriti härga täis krevetid (metsikult USA-s kasvanud).
Pool tunnikest hiljem näeb lõppresutltaat (चिकन टिक्का मसाला) välja nii:
Kõht täis ja meel märksa parem kohe. Ainult, et uus mure kohal. Kuidas kurat ma selle spordikreemi endale selja peale nüüd saan? Käed ei ulatu õigesse kohta. Oeh…
Eriteade Kitile:
Kiti, sa niikuinii loed seda siin. Organiseeri ennast nädalaks-paariks Pärnusse. Saan Kati selleks ajaks siia tuua. Selga ravima ja muidki asju ajama 🙂 Saad Pärnus oma plikadest rahu. Pliis… Veri pliiiiis… 🙂
Ah jaa, õhtuks on pannkoogid. Meega. See vahtrasiirup millega kohalikud Mikidemaa elanikud oma pannkooke üle kallavad ei ole mulle nii mokka mööda. Mesi on ikka parem.