Retsept Jamie Oliver’i kodukalt.
“Päris” paellaga ei seo seda rooga küll nüüd miski, kui just safran (ja ehk ka välimus) välja jätta. Hoopis erinev maitsebukett. Aga jube maitsev tuli ikkagi ikkagi!
P.S. As a sidenote, Kristiine Marks & Spencer’i toiduosakonnas on saadaval terve hulk india kastmeid 0,5 l purgis. 25 minuti pärast on pruunistad kanafilee (mina eelistan küll kintsuliha) ning keedetud/aurutatud riisi abiga maitsev söök olemas. Jällegi, soovitus laiskadele 🙂
Aastaid tagasi sai kirja pandud koduse (meelelahutus)tehnika olukord. Möödunud viie aasta jooksul on nii mõndagi muutunud. Muuhulgas ka seetõttu, et varsti peale viidatud sissekande kirjutamist läksin üle Mac-i kasutajate maailma. Pisitasa on sisuliselt kogu mu pere liikunud samade arvutite kasutajate hulka. Vähemalt see osa perest mis Pärnu asetseb.
Vahepeal on ennast kohale paigutanud ReadyNAS NV+ kettakast 1,4 TB (X-Raid) kettamahuga, Apple Airport Extreme Base Station ja viimase uuendusena AppleTV2 mis vahetas välja pikalt teeninud KiSS DP558. AppleTV2 oli viimase hetke (emotsionaalne) ost kuna päev enne seda kui plaanisin USA-s osta Boxee.box nimelise asja suutsid XBMC.org tegelased portida nende meediakeskuse ATV2-e peale. Mis tähendab seda, et meie piisavalt suur filmikogu on kenasti selle kaudu vaadatav.
Mis siis veel muutumas on? Ilmselt tuleb telekas välja vahetada aga see pole hetkel prioriteet. Ootame ka huviga kuna Elion oma “hüperkiire” internetiga Pärnu suurima, Mai elurajoonini jõuab. Hetkel saame konstanteerida ainult fakti, et Pärnu (ja spetsiifilisemalt Mai elurajoon) ei ole Elioni poolt uhkelt väljahõigatud “kõigi Eesti suuremate linnade” nimekirjas. Peaks vist Starmani poole vaatama hakkama või kuidas…
Niisiis, peale korduvat (ja grupiviisilist) aeglase toiduvalmistamise eeliste väljatoomist erinevates toidublogides mida ma jälgin otsustasin selle asjanduse ka endale soetada. Eestis seda “loomulikult” saadaval pole seega tuli see riistapuu mujalt maailmast muretseda.
Ameerikast kaasa ma seda tassima ei hakanud – kellele vaja seda erinevate elektrisüsteemide teineteisele sobivaks konverteerimise peavalu. Vaatasin hoopis UK Amazoni. Erinevate suuruste vahel valides jäi pilk peatuma sellel versioonil ja nii ta meie kodu poole vaikselt liikuma hakkaski. Miks just see versioon? Esiteks on ta meie perele piisava suurusega ja teiseks käib selle riista keraamiline pott aparaadist välja ning seda saab kasutada ka pliidil ja ahjus. Mugav.
Nii umbes kahe nädalaga jõudis masin kohale ja peale UK -> EU pistiku konverteri ostmist (kuna ma ei suutnud leida kaitsmega EU pistikut mille vastu see UK oma vahetada) sai masinale hääled sisse löödud ning kaasaostetud Sara Lewis’e Slow Coocker Recipes‘st Lamb Shanks with Juniper retsept käima pandud.
Peale 7-tunnist ootamist saan kinnitada eelpoolmainitud toidublogide arvamust asjast: tegemist on (laisale) head toitu nautivale inimesele ideaalselt sobiva riistaga mis vähemalt meie peres saab olema vaat, et igapäevases kasutuses.
Hetkel kui seda sissekannet kirjutan tuksub potis Vabariigi aastapäeva piduroog – üks hea käntsakas kodumaist searibi. Kartulid ja kapsad koos pitsi viinaga saavad olema lisandiks sellele õndsusele. Tuleb lihtsal üle elada 8-9 tundi sülgenõristavat lõhnabuketi tundi…
Igatahes, soovitan.
Täiendatud: Seakülg sai parim mida olen siiani teinud/söönud. Pilte ei tule, järgmine kord ehk. Seekord lihtsalt ei jõudnud, sööjad jõudsid enne kallale.
Head Uut Aastat!
Happy New Year!
Bonne Année!
Próspero Año Nuevo!
С Новым годом!
Godt Nyttår!
Gott Nytt År!
圣诞快乐 新年快乐
Feliĉan Novan Jaron!
Onnellista Uutta Vuotta!
Athbhliain Faoi Mhaise Duit!
Ευτυχισμένο το Νέο Ετος!
Felice Anno Nuovo!
نايا سال مبارک هو
Nõukogude ajal üles kasvanud inimesena ei kipu ma üldjuhul virisema kui asjad miskitmoodi nihu lähevad. Seda küll teatud piirini. Selle piirini kus nihu minevate ajade eest vastutajad selgelt oma tööga hakkama ei saa. Sestap ka see kroonika siin…
Aga asja juurde.
Istusime sõbra ja töökaaslasega 19. detsembri õhtul New Yorgis (JFK) lennukisse, et hommikuks Amsterdamis maanduda ning sealt, peale 1:45 tunnist vahet OV174 lennuga Tallinnasse lennata. Maandusime peale piisavalt piinavat lendu Amsterdamis 20. detsembri hommikul kell 8:08, ainult 13 minutit plaanitust hiljem. Schiphol meenutas põgenikelaagrit – igal pool välivoodid ja tühja pilguga enese ette vaatavad inimesed. Olime ka meie lugenud Kesk-Euroopa lennuväljadel toimuvast lumevangistusest. Läksime siis uljalt vahepealset check-in-i tegema, Tallinna lennuki oma nimelt. Transfer check-in meenutas WC-paberi järjekorda viljastava Nõukogude majanduse aegadest. Kuna oli vähe võimalusi, et oma järjekorda oodates me lennukile jõuame saatsid ametnikud meid otse väravasse. Panime siis värava poole punuma… kuni järjekorrani passikontrollis. Tänu nahhaalsusele ja õnnele saime sealt ca 10 minutiga läbi. Poolel teel leidime self check-in masinad ja püüdsime nendega hakkama saada. Vastus oli suht lakooniline:
Avastasin korraga, et pole päris pikka aega midagi siia kirjutanud. Eks sellel ole ka oma põhjus. Aga sellest hiljem kui aeg põhjuseid seletada. Kui üldse.
Senikaua aga varuge kannatust. Ehk pole uued postitused mägede taga.
P.S. Keegi võiks ikka üles korjata idee Eestisse Hooters frantsiis maale tuua. Mul on kuri kahtlus, et “Meie Mehe” ja muude sarnaste süldibändide fännklubi oleks kindlalt püsiklientide hulgas. Kui neil õnnestuks luua sama õhkkond kui NY-s 56-ndal tänaval siis oleks ka minagi aeg-ajalt sisse astumas.
Viimasel paar ööd on mitmetel põhjustel olnud unetud. Olgu see siis selle harjumatu kuumuse või asjade pärast mida oli vaja läbi mõelda ja analüüsida. Et mõtted kinni ei jookseks võtsin aeg-ajalt ette mõningad muid lugemismaterjale. Et puhata ja et olla natuke pädevam selles mida Eesti Vabariigi valitsus plaanib ette võtta taastuvatest allikates toodetava energia populariseerimiseks.
Kõigepealt ehk natuke põhifaktidest.
Elekter
Eesti on mõnevõrra omapärases olukorras. Tema põhilised elektrienergia tootmise allikad on konsentreerunud Kirde-Eestis, põlevkivi leiukohtade vahetus läheduses. Sellega seonduvad kaks probleemi.
Esmalt, energiajulgeolek. Lühidalt, nupp mis kontrollib sisuliselt kogu Eesti elektritootmist asub Venemaa kontolli all. Piisab vaid sellest, et elektrijaamade jahutusvee tase alaneb vähem kui 1 meetri võrra ning sisuliselt kõik Eestit elektriga varustavad jaamad tuleb sulgeda. Kas see oht on olemas? Viimased uudised Venemaalt räägivad nii mõnestki terrorirünnakust elektrijaamadele. Oht, et mingil hetkel lasevad “tšetšeeni terroristid” õhku Narva veehoidla lüüsid ja Venemaa laiutab selle peale käsi – “terroristid, you know…, Venemaa ju teadupärast ei kasuta energiat kui relva…”
Teisalt on probleem selles, et tulenevalt energiatootlikuse konsentreeritusest on valdav osa elektrisüsteemist “ühepoolne” ehk mõeldud elektri transportimiseks Kirde-Eestist mujale Eestisse, mitte vastupidi. Mis sisuliselt välistab nn. distibuted generation põhimõttel töötava elektritootmise kasutuselevõtu Eestis, vähemalt aastani 2020 (sellest allpool).
Soojusenergia
Vastavalt Eesti Valitsuse määrusele “Energiatõhususe miinimumnõuded” ei tohi 1m2 kortermaja pinna energiakulu ületada 150 kW/t aastas. Tänu sellele, et valdav osa Eesti elamuressursist on pärit NSVL-i aegadest ning seetõttu on ebapiisava ehituskvaliteediga on erinevatel hinnangutel tegelikult Eestis see number kusagil 300 kW/t juures aastas. Eestis on sellist, madala energiatõhususega elamispinda ca 25 miljonit m2 ning seal elab ca 1 miljon eestimaalast. Iga-aastase raisatud, õue köetud energia mahu saate ise välja arvutada. Kolossaalsed arvud.
Mida siis teha saaks?
Continue reading “Valitsusest ja taastuvenergiast, veelkord”
Kui kuulata meie valitsevate parteide tegelaste sõnavõtte siis jääb mulje, et nad ka magades mõtlevad sellele kuidas Eesti inimeste elu paremaks teha. Sedavõrd üllad sõnavõtud ja hüüdlaused – viie rikkama, populaarsema vms hulka. Reaalsuses tunduvad mulle aga nende sõnavõtud samasugused nagu need mille kohta ühe kuulsa eesti filmi tegelane arvas, “Kus sul, partorg, on ikka sõnad – proletariaadi diktatuur ja … Kuulan sind, päike paistab, silma vajub kinni…”.
Ma olen paaril korral mauranud teemal kodune energiatootmine. Selle võludest, müütidest ja valudest. Ja jõudnud igal korral tõdemuseni, et kuna koduse energiatootmise esialgsed investeeringud on liiga suured ja riigipoolne tugi olematu siis on Eestis kodune energiatootmine vaid rikkama ühiskonnakihi “kiiksuga” liikmete eralõbu. Riiklikult toetatakse pigem riigi omanduses oleva Eesti Energia edusamme karjääride suuremaks/sügavamaks kaevamisel ning ““Sõõrumaa-pole-kuidagi-seotud” seaduse” kaudu vaid teatud taastuvenergia ettevõtteid. Kuluaarides viidatakse sellele, et igasugu selliste kodus taastuvenergia tootmise toetamise programmideks on väga keeruline saavutada poliitilisi kokkuleppeid.
Ma isegi usuks seda kui poleks pisikest uudist Inglismaalt mis teadupoolest on üks vanema ja arenenuma demokraatiaga riike maailmas. Sealsed poliitilised debatid võtavad teinekord aastakümneid aega enne kui midagi kokku lepitakse. Selle uudise taga olev kokkulepe aga saavutati väga lühikese aja jooksul.
Millega siis tegu? UK-s pandi 2010 aasta aprillist käima Feed-In Tariffs programm millega kompenseeritakse koduses majapidamises elektri tootmist. Lühike tsitaat:
If an average household, for example a three or four bedroom house, installed solar PV panels that generate electricity, the Feed-In Tariffs would provide the following benefits:
The electricity generated would pay the homeowner £836 (ca 15 700 EEK) a year tax-free
Remaining electricity costs would be reduced from £450 to £300: saving £150 (ca 2 820 EEK)
Therefore the total benefit would be £986 (ca 18 500 EEK) per year
This is based on an average use of 4,500kWh of electricity per year and the installation of 2.5kW of solar PV panels.
Continue reading “Eesti valitsus – kas keskkonnateadlik saamatus või tahtmatus?”
Kui aus olla pole ma siiani suurt idamaade köögiga katseid teinud. Mõtlesin, et peaks proovima. Siit see siis tuleb:
Vaja läheb:
Valmistamine:
Purusta küüslauk, tšillipipar ja ingver koos vähese vee ja soolaga blenderis pastaks.
Lahusta pruun suhkur veiniäädikas ja lisa see valmistatud pastale ning sega kokku.
Prae pannil sibul õlis läbipaistvaks.
Lisa punane pipar (paprika).
Lisa peenestatud maitseained ja sool ning küpseta kuni kaob maitseainete terav lõhn – 3-4 minutit (peenestatud maitseainetel on see iseloomulik), kui jääb väga kuivaks siis lisa natuke vett.
Lisa pasta ja veiniäädika segu.
Lisa purustatud tomatid ja vesi.
Keeda kaste poole madalamaks (hapukoorest paksemaks)
Lisa krevetid ja keera tuli maha.
Sobib see kas lihtsa keedetud/aurutatud riisiga või hernestega riisiga.
Kati igatahes kiitis. Ilmselt viisakusest 🙂
Polegi ammu sel teemal midagi kirjutanud. Seega, mauraks natuke. Ehk on minu mauramised mõnevõrra mõttekamad Strandbergi poolt pakutud tööaja lühendamisest. Aga see selleks.
Igatahes, juhtusin Internetis kolades ühe sellise huvitava “loomakatse” peale – Zeeland Small Wind Turbine Test Site. Tegemist siis 2005 aastal algatatud projektiga millest võtsid osa DELTA N.V. (elektritootja), Provincie Zeeland (kohalik omavalitsus), Gemeente Sluis (kohalik omavalitsus) ja Stichting Zeeuwind (tuuleenergia koperatiiv). Greenlab, ENECO ja Greenchoice (elektritootja) ühisettevõte liitus projektiga mõnevõrra hiljem. See seltskond paigaldas terve hulga väikseid tuulegeneraatoreid sarnastesse oludesse ja teineteise kõrvale ja 12 m kõrgusele ja testis neid ühe aasta. Tegemist on Eesti mõistes hea näitega selles mõttes, et sealsed olud on sarnased Eesti omadega – keskmine tuulekiirus testi ajal oli 3,8 m/s mis on isegi mõnevõtta väiksem Eesti keskmisest 4,5 m/s. Hea võrdlusmaterjal on selle testi tulemused ka veel seetõttu, et generaatorite hinnad on toodud koos mastide ja mude paigalduskuludega. Ja seda ilma mingite kohalike või riiklike taastuvenergia grantide ja/või subsiidiumiteta. Continue reading “Taastuvenergia kodus – kas on võimalik?”
