Mingi aeg tagasi võtsid UK populaarse telesaate “Top Gear” tegelased ette katse. Richard “Hamster” Hammond ja James “Captain Slow” May postitasid kirja kõige lõunapoolsemast Ühendkuningriikide punktist kõige põhjapoolsemasse. Ning püüdsid siis autoga võtta ette sama teekonna kiiremini kui Royal Mail saadetud kirja jõuab kohale toimetada. Kui m õieti mäletan siis läbisid nad pidevalt sõites suurusjärgus 1300 km ja … jõudsid kohale hiljem kui postitatud kiri. Ja konstateerisid, et endiselt on Royal Mail kiirem kui kirja ise kohale viimine. Ja see on tõsi, Royal Mail on vaat, et üks kindlamaid ja usaldatavamaid postiteenuseid maailmas. Kui mitte kõige kindlam/usaldatavam.
Miks ma seda heietan? Aga vot miks – sain eile Inglismaalt postitatud kirja mis palus mul ühendust võtta, et kinnitada kokkulepitud asjade detaile. Mul oli kohe kuri kahtlus, et olen mõnevõrra hiljaks jäänud sest kiri postitati Inglismaal… wait for it… 30. juulil…
Võtsin küll kohe ühendust kuid oli juba hilja – olin nimekirjast väljas. Minu vabandus, et sain kirja alles eile tundus neile sedavõrd kohatuna, et telefonis tekkis piinliku vaikusehetk. Peale mida korrati, et kahjuks ei ole enam midagi võimalik teha. Pean kogu protsessi uuesti läbi tegema.
Ma isegi ei vaevu Eesti Posti käest uurima hakkama miks, kuidas ja mille pärast. Ma olen kindel, et Eesti Postil on tuhandeid seletusi kuidas Prioritaire – Par Avion märkega (ehk kiireima võimaliku kirjasaatmise meetodiga) Inglismaalt saadetud kiri seal terve kuu seikles, et lõpuks 2. septembril Tallinnasse jõuda. Ja kui kiirelt – suisa ühe päevaga – kuulsusrikas Eesti Post selle mulle kohale toimetas. Mistõttu on kirja hilinemises süüdi kesiganes-misiganes muu osapool aga kindlasti mitte Eesti Post.
Ma ei vaevu mitte seetõttu, et mul poleks pretensioone Eesti Posti vastu. Ei, pigem selle pärast, et mulle ei meeldi panna inimesi olukordadesse kus nad oma seletustega/põhjendustega äärmiselt totakad välja näevad. Eriti eelpoolkirjeldatud katset silmas pidades.
