ACTA(ing) out II ehk järelmõtteid

ACTA lepingul on suuresti kaks poolt.

Esmalt juriidiline. Lepingute, kõigi lepingute eesmärk on selgelt ja üheselt arusaadavalt sõnastada lepingu osapoolte tahe. Üheselt arusaadavalt just seetõttu, et välistada ähmaselt sõnastatud punktide erinev tõlgendamine ja nendest tulenevad vaidlused.

Teisalt sisuline. ACTA-t püütakse serveerida kui autorite kaitse lepingut. Kui palju sellest ACTA-st ikkagi kaitseb autoreid?

Eelmine ACTA-teemaline postitus tõi endaga kaasa terve laviini külastusi minu blogisse ja kontakte erinevatelt meediaväljaannetelt. Nüüd, tagantjärele sellele kõigele peale vaadates on ehk õige panna kirja need küsimused ja arvamused mida ma eelmisel korral ehk nii selgelt välja ei toonud. Püüan seda teha lühidalt ja konkreetselt. Ja jälle inimkeeles. … 

 

ACTA(ing) out ehk arvamusi seemnesööjast fooliumimütsikese kandjalt

No ei suuda ma siit NYC-ist piisavalt kiiresti reageerida asjadele mis Eestis toimuvad. Ja tegelikult ei olegi see nii määrav. Määrav on see, et iga inimene Eestis peaks võtma oma seisukoha kas ACTA või vähemalt selle ümber toimuva kohta. Täpsemalt siis selle kohta kuidas valitsev partei ja valitsus seda teemat käsitlenud on. Siin siis minu arusaam ja arvamus. Ja seekord pikemalt ja inimkeeles. … 

 

Mõtteid, tõsiseid

“Ükskord me võidame niikuinii”. Need sõnad on saanud klassikaks.

See oli siis kui rahvas oli valmis kartulikoori sööma, et oma riik saada. Lootused olid kõrged. Et saame oma riigi. Ja siis oleme ise, oma tarkusega. Valime juhid keda usaldame ja kes Eesti ja selle kodanike pärast muretsevad ja elu saab olema lill. Nii suur oli soov oma riik saada. Ise olla.

Kus me siis täna sellega oleme? Üleüldine depressioon, enesetappude arv on suurimaid Euroopas. Õiguskantsler maadleb pseudoprobleemidega tegelike probleemidega tegelemise asemel. Meeste keskmine eluiga ületab vaevalt pensioniiga. Tööpuudusest ja hindadest parem ei räägi. Liiga depressiivne.

… 

 

Äh, maailm (loe noored) on hukas…

Maavärin ja Irene panevad ikka inimese proovile. Mitte, et kurdaks (esimene maavärin, check; esimene orkaan, check) aga mingi selline suurema plaani vaatamise hoog on küll peale tulnud küll.

Istun hetkel, klaasike head jooki käes, ja vaatan FX kanalilt Louie nimelist sketšiseriaali ja nii mõnigi asi sellest sketšist paneb mind filosofeerima. Nagu ka siis kui mu lemmikkoomik George Carlin oma sketše esitab, või õigemeini esitas. Nüüd ilmselt itsitab Suur Juht pilvepiiril tema naljade üle. Aga ma tahtsin rääkida hoopis muust.

… 

 

Mõtteid jooksvalt lindilt…

Mõni aeg tagasi rääkisin oma vanemale pojale, et lugesin kusagilt nagu oleks Eesti üks kõige ohutumaid kohti elamiseks (poliitiliselt, kliima jms poolest). Poeg mõtles natuke ja arvas selle peale, et peaks siit minema kolima. Eestis ei toimu midagi, isegi mitte loodusõnnetusi… Eks ta ole, noore inimese asi 🙂

See selleks. Eelmisel nädalal saime aga teada, et:

a) Eestis on EU üks pikematest töönädalatest;
b) Eestis on EU üks lühematest puhkustest;
c) Eesti Energia tõstab elektri hinda ca 30% (ja valitsust huvitab see üsna vähe)

Lisame siia juurde veel “tagasihoidlikke” fakte:

a)  Tööjõuga seotud maksud on palga suhtes ühed kõrgemad Euroopas.
b) Aktsiiside ja käibemaksutulud on majanduse mahu suhtes ühed kõrgeimad Euroopas
c) Eesti keskmine palk on oma ostujõult kaks korda väiksem kui EU-s keskmiselt

Paberi peal muuseas on Eesti EU üks edukamaid kui mitte kõige edukam majandus. Mis kena koht elamiseks! Kummaline ainult, et meie piiride taga ei ole märgata Euroopast meile trügivate majanduspõgenike horde. Ei tea miks, meil ju nii hea elada 😉

P.S. Tegelikkuses (palga ostujõust, mitte nominaalist tulenevalt) on hinnad Eestis ca 50% kallimad kui EU-s keskmiselt. Mitte 25% odavamad nagu E24! väitis.