Soh, nüüdseks on peaaegu nädal möödunud meie tagasitulekust. Emotsioonid on mõnevõrra vaibunud ja ehk kannatab juba ka reisil tekkinud mõtteid vaikselt heietama hakata. Mõtted on minu omad, seega ei pretendeeri nad absoluutse tõe allikaks. Pigem ikka arutamiseks, ehk lahmin liialt? Continue reading “Ring peale Euroopale. Mõtteid.”
eurotrip2009
Ring peale Euroopale, kokkuvõte
Reisi kokkuvõtteks ka natuke statistikat (GPS track):
Reisi aeg: 19 päeva 6 tundi 18 minutit ja 28 sekundit (arvestamata ülesõite laevadega)
Reisi kogupikkus: 7280 km
Läbitud riike (17 riiki, osad neist mitmekordselt): Rootsi, Taani, Saksamaa, Holland, Belgia, Prantsusmaa, UK, Šveits, Liechtenstein, Itaalia, Sloveenia, Austria, Ungari, Slovakkia, Poola, Leedu, Läti
Fotosid: ligi 1000 (toimetamata kujul)
Reisi keskmine: kiirus 67 km/t
Keskmine kütusekulu: Euroopas ca 9,6 l/100 km, Baltikumis/Rootsis ca 10,4 l/100 km. (Sellest hiljem…)
Ring peale Euroopale X
Ungaris pidin mina Katile lubama kõikvõimalikke teenuseid osutada, et saaks sõita läbi Egeri linnast. Miks? Sest seal toimusid minu poisikesepõlve ilmselt kõige köitvama raamatu – Géza Gárdonyi “Egeri tähed” – sündmused. Ma mäletan siiani kuidas ma lugesin ennast selle peakangelase, Gergely Bornemissza osasse nii sisse, et võitlesin unes Egeri kindluse kaitsjate juhi, kangelasliku István Dobó kõrval kaitstes Egeri kindlust laviinina peale langevate türklaste eest.
Egeri kindlusest pole suurt midagi järel, õigemini sellest originaalsest osast mis seisis seal 1552 aastal kui raamatus jutustatud lood toimusid. Mingi osa on taastatud aga olgem aus, see tundus nagu euroremondi läbiteinud olevat. Kuidagi kunstlik. Aga sel polnud ju tähtsust. Ma olin Egeris! Katsusin neid müüre ja raamatu sündmused tulid nii värsketena meelde. Peaks selle raamatu kusagilt üles otsima ja jälle lugema…
Sealt edasi oli meie reis suhteliselt sündmustevaene. Ainukese üllatusena oli seekordne läbisõit Poolast palju mõnusam kui eelmistel kordadel. Kuni Lublini linnani oli seda kiirenda-pidurda sõitu piisavalt. Sealt edasi, pea-aegu kuni Suwalki piirilinnani aga vaat, et tühi, asulatevaba ja korralik maantee. Sõbralike pikamaajuhtidega lobisedes sõitsime Poolast sisuliselt ühe päevaga läbi.
Leedu-Läti olid juba nagu oma tagahoov, millest saime samuti ühe päevaga läbi.
Ja me olimegi kodus.
Ring peale Euroopale IX
Kolistasime siis mööda kõrvalteid Austria poole. Eelmist reisi meenutades oli meil selge arusaamine, et peame leidma mingi muu tee Poola läbimiseks. Traditsiooniline Poola transiit meenutab Tallinna kesklinnas foorist foorini kiirendamist. Uurisime siis kaarti ja avastasime, et kui põikame hoopiski Sloveenia-Ungari-Slovakkia kaudu siis satume Poolas 9 ja 19 maantee peale mis pidid pikamaa autojuhtide (kellega me CB raadiovõrgus aeg-ajalt lobisesime) sõnul märksa parem tee olema. Seega, lehvitasime Itaalia-Austria piiri lähedal ummikus kõrval liikuvale Eesti numbritega autos sõitvale perele ja keerasime nina Sloveenia poole. Continue reading “Ring peale Euroopale IX”
Ring peale Euroopale VIII
Olio Fiore. Sellesse terminisse mahub sisse kogu maailm. Või vähemalt see osa maailmast, mis austab oliiviõli. Colle Verde frattoria on üks vähestest Toskaaana õli- ja veinimõisatest mis siiani valmistab seda nestet – Olio Fiore‘t vanaaegsete tehnoloogiate järgi. Aga, ega seda kauaks jätku ja ega ta ka kaua säilu. Õnnetuseks sel korral oli Olio Fiore juba otsa saanud. Aga Piero, Colle Verde peremehe lihtsa veetluse vastu ei saa sa nii või teisiti. Seekord kutsus ta meid tagasi oliive korjama, siis on ka värskeim Olio Fiore garanteeritud 🙂 Ehk lähekski, nii umbes novembris… Continue reading “Ring peale Euroopale VIII”
Ring peale Euroopale VII
Itaaliasse saabumise õhtuks jõudsime Milaanosse. Järgmisel hommikul ette võetud tuur mööda Milaanot kinnitas meie usku – ei meeldi meile suurlinnad. Seega, auto juurde tagasi ja suund Toskaana maakonna poole. Õhtuks olime Vahemere ääres, Carrara nimelises väikelinnas ja munsterdasime ennast otse mererannas asuvasse kämpingusse sisse. Järgnes lopsakas õhtusöök kohalikus restoranis. Kati avastas, et tegelikult on mõõkkala väga hea roog kui seda tehakse õiges kohas ja õieti. Mina mõmisesin nõusolevalt oma mereande süües. Ja loomulikult käis asja juurde arvestatav kogus kohalikku veini.
Hommikul olime vaat, et esimesed kes oma varbad – ja ka muud kehaosad – Vahemere voogudesse kastsid. Rannast tulles keerasime sisse poodi ja varusime hommikusöögiks mõnusa koguse kohalikke jahutooteid ja loomulikult prosciutto‘t. Mõnus oli jälgida seda kuidas kohalik rahvas poodleb. See oli rohkem sellise infopunkti sarnane tegevus kui lihtsalt ostmine. Niipalju kui ma Itaalia keelest aru sain arutati igasugu teemasid kuni kaupa valiti ja pakiti. Continue reading “Ring peale Euroopale VII”
Ring peale Euroopale VI
San Bernardino mäekurule planeerisime minna päeval, võimalikult soojal ja päikesepaistelisel ajal. Seega alustasime hommikul mööda külateid sinnapoole liikumist. Just selliste, kõrvaloleval pildil näha olevate vaadete ja kohtade pärast just mööda külateid me püüdsimegi sõita.
Paar tundi Šveitsi itaaliakeelseid kantoneid mööda ringi kolistades me lõpuks jõudsimegi tõkkepuuga suletud teeristini mis läks üles mäekurule. Suletud seepärast, et talvel ei lasta mäekurule üldse kedagi ja suvel püütakse samuti kontrollida, et üles läheksid ainult mäekuru ületada suutvad masinad/inimesed. Ei ole ju seal üleval enam vana hea kombe kohaselt konjakiga kostitavaid munkasid kes väsinud teelise jälle ellu turgutavad. Continue reading “Ring peale Euroopale VI”
Ring peale Euroopale V
Jätsime selja taha kuulsad White cliffs of Dover ja Prantsusmaal tagasi me olimegi. Otsustasime, et kiirteed jätame varuvariandiks ja tuijasime mööda kõrvalteid Šveitsi poole. Vahepeal muidugi pisikestest poodidest head-paremat ostes ja seda söögi- ja puhkusepauside ajal pugides. Enne reisi kodus küpsetatud must leib oli endiselt hitt nagu ka kodus soolvette säilituseks pandud Saaremaa või. Continue reading “Ring peale Euroopale V”
Ring peale Euroopale IV
Teel Billingu poole seiklesime mööda Emamaad. Katil olid käed-jalad tööd täis pildistamisega. Traditsioonilised inglise maamajad nende arhailiste katuste ja seintega. Ühine arvamus oli, et ilmselt on Inglismaal arhitektidel vähe tööd – kõik oli sedavõrd traditsiooniline.
Jõudsime kohale 15. õhtul ja avastasime, et laagriplats oli juba tihedalt osalisi täis. Leidsime oma klubile eraldatud koha ja seadsime laagri üles just UK Freelander Club kõrvale. Colin, nende klubi ürituste organisaator, oli esimene meid tervitama. Järgmistena maandusid meie kõrvale UK G4 Owner seltskond ja Series I klubi, tõsi, nemad juba ürituse teisel päeval. Kuigi ürituse ametliku alguseni oli jäänud veel poolteist päeva käis melu ja rahmeldamine täie hooga. Põhiliseks jututeemaks oli see kas ikka üritus õnnestub. Asi nimelt selles, et eelmisel aastal raksu läinud kaks suurimat LR ajakirja (Land Rover Owner International ja Land Rover Monthly) otsustasid sel aastal korraldada kokkutuleku eraldi ja loomulikult samal nädalavahetusel. LRO korraldas Billing Show, LRM omakorda Land Rover MAX Newark Show. Continue reading “Ring peale Euroopale IV”
Ring peale Euroopale III
Et aega pisut rohkem ja net ka käepärast siis natuke põhjalikumalt vahepeal juhtunust. Ja kuigi paari lausega sai seniseid külastusi juba kirjeldatud siis siinkohal pisut pikemalt.
Esimesel hommikul peale Emamaale jõudmist ärkasime kell 5 hommikul… Meie tavapärane, kella 7-ne ärkamine tähendas UK-s just seda kellaaega. Eks astusime oma kohvidega hotelli ette värsket õhku (loe suitsu) hingama ja vaatasime kohvi lürpides, kuidas hotelliesisel muruplatsil jäneste pere hommikueinet võttis.
Järgmine peatus oli… noh, klassikaline – Stonehenge. Eks ta üks turismimagnet ole ja ega ka seda õiget tunnetki peale tulnud teiste turistidega korrektses hanereas jalutades. Aga noh, teepeale ta jäi ja miks ka mitte. Üllatavalt suur oli ta küll, miskil põhjusel oli mulle jäänud mulje, et kogu see ehitis on väiksem.
