Rivistus! Politsei saabub! Varsti…

Võtsin vahepeal aja maha oma blogi kirjutistega. Ühelt poolt seepärast, et ajaga kehvasti. Teisalt seepärast, et eks neid kriitikuid (jutumärkides ja ilma) on ka ilma minu panuseta piisavalt. Aga no vahel ajab ikka nii kopsu üle maksa, et ei saa mitte vaiki olla.

Võtsin korra sel teemal FB sõna aga palju jäi ütlemata. Aga väga tahab väljaütlemist.

Kalvi Almosen, Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo juht, võttis teemaks hiljutise Jaanipäeva pühitsemise ajal toimunud mitmete kakluste jms selliste raskete avaliku korra rikkumiste ja politsei väidetava saamatuse nende rikkumiste kõrvaldamisel. Kui mu eelpoolviidatud FB jutt võis tunduda kontekstist väljarebitud lausete kallal ilkumisena siis veidi sisulisem Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo juhi jutu analüüs ajab mul isiklikult kananaha ihule.

Vähemalt teoorias sätestab Eesti Vabariigis avaliku korra üldpõhimõtted, alused ja korralduse Korrakaitseseadus (KorS). Minu arvates on üsnagi märgiline see erinevus mis avaldub Läänemaa korrakaitsebüroo juhi (ehk siis ühe PPA tippjuhi) arusaamises seadusest – ehk siis politsei ülesannetest avaliku korra tagamisel.

Jätaks siinkohal kõrvale kirjanduslikud vahepalad erinevate rahvuste, tausta, vanuse jms mida kodanik politseiametnik oma loo illustreerimiseks välja toob. Sõltumata nendest muutujatest on sisuline olukord selline: kui s*tt lendab ventilaatorisse (loe: kui jama käes) siis tuleks järgida seadust.

Aga võrdleme siis:
Mina saan seadusest aru sedamoodi, inimkeeles: avalikus ruumis toimuval üritusel, misiganes see ka pole, vastutab avaliku korra eest vastutav isik. Kui sellist isikut ei ole määratud (või ei ole selge kes selline isik on) või ei ole selle vastutava isiku tegevus piisav avaliku korra tagamiseks siis on avaliku korra tagamine politsei pädevuses. Kuidas tsiteeritud politseiametniku arusaamas saab avaliku korra eest vastutajaks igaüks, sealhulgas ka avaliku korra rikkuja on minu jaoks pehmelt öeldes arusaamatu. Ehk on mu lugejate hulgas mõni jurist kes mulle, lollile selle ära seletaks?

Continue reading “Rivistus! Politsei saabub! Varsti…”
Rivistus! Politsei saabub! Varsti…

E-maksuamet ja e-toll. Lugu kantseliidist kahes vaatuses.

E-maksuamet on Eesti kõige rohkem kasutatud riiklik e-teenus. Sõltumata sellest, et seda valdav osa inimesi kasutab seda kord aastas, et oma maksudeklaratsioon paari klikiga sisse anda. Tore. Kui aga pead e-maksuameti lehekülge kasutama rohkem kui eelpoolmainitud üks kord aastas siis teeb see lahendus vähemalt mind üsna nõutuks.

E-tolliamet peaks olema ka see koht kus (muuhulgas ka) eraisik saaks tasuda tollimaksu kui väljaspoolt EU-d midagi ostma satub. Vähemalt nii kujutasin mina seda endale seda ette.

Aga ei. Ma eksisin.

Continue reading “E-maksuamet ja e-toll. Lugu kantseliidist kahes vaatuses.”

E-maksuamet ja e-toll. Lugu kantseliidist kahes vaatuses.

Kaugelt kodustele asjadele vaadates…

Et siis kaks kuud on kohe täis saamas siin Mikidemaal töötamisest. Olude sunnil pikenebki mu esialgu kahekuuline reis kuu võrra pikemaks. Saabki oma sünnipäeva rahus pidada 🙂 Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Eraettevõtlus pidavat olema selline püha asi millele riik ei tohiks nagu näppe vahele torkida. Et reguleerida millise hinnaga ja mida müüakse. Ühelt poolt nagu õige aga…

Continue reading “Kaugelt kodustele asjadele vaadates…”

Kaugelt kodustele asjadele vaadates…

Ühe (tagasi)lennu kroonika

Nõukogude ajal üles kasvanud inimesena ei kipu ma üldjuhul virisema kui asjad miskitmoodi nihu lähevad. Seda küll teatud piirini. Selle piirini kus nihu minevate ajade eest vastutajad selgelt oma tööga hakkama ei saa. Sestap ka see kroonika siin…

Aga asja juurde.
Istusime sõbra ja töökaaslasega 19. detsembri õhtul New Yorgis (JFK) lennukisse, et hommikuks Amsterdamis maanduda ning sealt, peale 1:45 tunnist vahet OV174 lennuga Tallinnasse lennata. Maandusime peale piisavalt piinavat lendu Amsterdamis 20. detsembri hommikul kell 8:08, ainult 13 minutit plaanitust hiljem. Schiphol meenutas põgenikelaagrit – igal pool välivoodid ja tühja pilguga enese ette vaatavad inimesed. Olime ka meie lugenud Kesk-Euroopa lennuväljadel toimuvast lumevangistusest. Läksime siis uljalt vahepealset check-in-i tegema, Tallinna lennuki oma nimelt. Transfer check-in meenutas WC-paberi järjekorda viljastava Nõukogude majanduse aegadest. Kuna oli vähe võimalusi, et oma järjekorda oodates me lennukile jõuame saatsid ametnikud meid otse väravasse. Panime siis värava poole punuma… kuni järjekorrani passikontrollis. Tänu nahhaalsusele ja õnnele saime sealt ca 10 minutiga läbi. Poolel teel leidime self check-in masinad ja püüdsime nendega hakkama saada. Vastus oli suht lakooniline:

Continue reading “Ühe (tagasi)lennu kroonika”

Ühe (tagasi)lennu kroonika