Istanbul on udune koht. Vähemalt hetkel. Ainuke rõõm on see, et saan ennast kõikvõimalikke mereande täis pugida. Ehk jätkub paariks kuuks ja ei pea hakkama otsima põhjust miks ma peaks jälle kuhugile reisima minema, et mereandidele pihta saada.
Bosporuse väin on udus. Welcome to Asia silt on halvasti märgatav aga ikkagi on omapärane pendeldada Euroopa ja Aasia kontinentide vahel. Seekord jäid Hagia Sofia, Ussisammas ja muudki asjad vaatamata. Järelikult on põhjus tagasi tulla.
Peale järjekordset käiku Bakuusse on tahtmine midagi kergemat süüa… nii umbes kuu aega. Seega siis poodi ja üht mu lemmikut, Caesari salatit tegema.
Kuigi klassikaline Caesari salat koosneb ainult Rooma salatist, croûton-idest ja kastmest siis vähe rammusamaks teeb salati grillitud kana, krevettide vms lisamine. Kuigi Imre Kose väitel pole muu salati kasutamisel Caesari salat õige maitsega võib minu arvates jääsalatiga ikka katsetada…
Kõige tähtsamaks koostisosaks on aga kaste. Teha saab seda kahes osas. Esimeses võiks valmistada anšoovise majoneesi mida saab edukalt kasutada ka teiste toitude juures.
Selle tegemiseks on vaja:
Kõvemad kokad teevad kõike käsitsi aga mina võtsin mikseri ja purustasin kõigepealt küüslaugu. Siis läksid sisse anšoovis, sidrunimahl, muna ja pipar. Kui see kõik oli mõnusalt kokku jooksnud siis lisasin töötavasse mikserisse peenikese joana oliiviõli kuni sain endale meeldiva paksusega majoneesi.
Caesari kastme tegemisel tuleks eelpooltoodud majoneesile veel lisada poole sidruni mahl, 1-2 supilusikatäit veiniäädikat ja peotäis riivitud Parmesani juustu. Ja siis see kõik kenasti läbi vispeldada. Võib lisada ka veel paar supilusikatäit Worcestershire kastet aga see on maitseasi. Nii majonees kui ka Caesari kaste võiksid enne tarvitamist paar tunnikest külmikus seista. See keerab maitsed kenasti kokku. Säiluvad mõlemad külmikus nädala.
Ma arvan, et minu senine parim Itaalia köögi elamus on pärit Lucca lähistelt, Colle Verde “mäealusest” trattoria‘st. Sealne menüü sõltus just sellest mida sa tahtsid ja arveks toodi meile pika palumise lõpuks paberileht minimalistliku “6×10 EUR” reaga ja seda siis nii primi piatti, secondi piatti, dolci ja veini eest. Sealne Coniglio con Olive ehk jänes oliividega oli just täpselt see mida üks inimene endale ette kujutab parima Itaalia toidu peale mõeldes. Kogu elamuse tegi täiuslikuks Itaalia külarestoranile nii iseloomulik melu, musta riietatud krunniga kokaprouad ja lopsakas kohalik vein veiniklaasidest millest ükski polnud teisega sarnane.
Loomulikult, kui Ekspress kirjutas, et Tallinnas on nüüd võimalik seda sama emotsiooni proovida La Bottega restoranis oli plaan valmis – meie pisikese firma jõuluõhtusöök saab just seal toimuma. Continue reading “La Bottega. Elamus mida ei soovita.”
Seekordne tööreis viis kohtuma Pariisi aselinnapeaga ja tema kabineti liikmetega. Sestap ka paar pilti nii Pariisi linnavalitsusest kui ka pisikesest tänavast kus asus mu seekordne hotell. Hotell asus Seine jõel asuval L’ile Saint-Louis saarel (see on siis see väiksem saar), suuremal asub teatavasti Cathédrale Notre Dame de Paris ehk siis Pariisi Jumalaema katedraal. Muuseas, soovitan: Hôtel Des Deux-Iles (59 Rue Saint-Louis En L’ile, Paris, 75004, France). Asukohale vaatamata hinnalt soodne ning üllatusena tasuta ja kiire WiFi. Firma haldab samal tänaval veel hotelle kuigi nendes pole WiFi miskil põhjusel saadaval…
Kõrvalolev pilt aga on ühest pisukesest restoranist mida ma külastasin päris mitu korda. Mitte ainult selle pärast, et see punane täpike ukse kõrval vaateaknal on Michelin Guide poolt äramärkimist näitav. Lihtsalt head söögid olid. Soovitan gurmaanidele… Pildile klikates näete ka fotosid sellest, milline peaks välja nägema see liha mida Eestis peaks – või õigemini võiks – väikestes lihakarnides vaateaknal nägema…
Teine fotoseeria aga tuleb Jumalaema kirikust. Seekord oli mul nii palju aega, et ühel õhtul käia ära nii missal, armulaual kui ka kiriku varakambris. Ah jaa, ma pole seda enne maininud – ma olen nimelt katoliiklane, sestap ka armulaual käik.
Mis aga reisi eesmärki puutub siis sellega on kõik OK. Aga sellest ehk hiljem kui jälle uhkeldamise tuju peale tuleb. Kõigi Belglaste Kuninga Albert II külaskäiguga Eestisse sai meie firma PR mõõt seks korraks täis…
Minsk oli seekord veelgi ilusam kui eelmisel aastal. Ehk oli asi selles, et ootamatu ilma soojenemine oli tänavale toonud arutu hulga tikk-kontsadel ja miniseelikuis neide… Või hoopis selles, et Tallinna ja Pärnuga võrreldes Minsk ideaalselt puhas linn. Või selles, et Eesti Õhk on pannud käima Tallinn-Minsk otseliini mis “kopp ees” muutujat tunduvalt vähendas. Mine sa võta kinni.
Kerge segadus muidugi oli. Naljatilgad meie seni kasutatud turismifirmast saatsid hotellibroneeringu koos lingiga hotelli saidile. Kummalisel kombel olid link ja broneering erinevatele hotellidele. Ja miskil arusaamatul põhjusel tühistas turismifirma meie kinnituse peale originaalse broneeringu ja broneeris meile lingitud hotelli. Ehk siis sõitsime paar tundi kahe hotelli vahel kuni paanikasse sattunud (kaotan kohe oma kliendid) firmajuht asjad Moskva (sic!) kaudu korda ajas.
Järgmisel hommikul liitusid meiega hommikusöögil… kaks klouni. Ütleme, et olin kerges hämmingus. Et miks? Seni kuni kohviga ennast konditsiooni ajasin ja aru sain, et on 1. aprill. Klounid aga hullutasid rahvast, parodeerisid kõiki kes ette jäid. Kõige rohkem muidugi Iraani sõjaväelasi, kes samas hotellis ööbisid. Kellele see aga suurt ei meeldinud. Eks kujuta ise ette moslemist sõdurit kellel pole mingit arusaamist 1. aprilli mõttest ning keda jälitab nägusid tehes kaks klouni…
Muus osas – asjad mida tegema läksime said tehtud. Ja natuke ka peale. Neli päeva tihedalt kohtumisi ja koosolekuid täis. Peale kõige muu veel lopsakad õhtusöögid erinevates restoranides. Minski restoranid on omaette teema. Ei mingit ülepingutamist. Stiilsed sisustused ja õhkkonnad. Puhtad maitsed ja meeldiv teenindus. ja no mitu korda ikka oma elu jooksul saad sa vastuse küsimusele, et mis arve oli, “pool milli”. Nende kohalikust rahast ja selle kursist ma ikka veel päris aru ei saa.
Ega kauaks õnnestu jääda, järgmine nädal kulub kuhjunud asjade korrastamiseks siis lennukisse ja jälle nädalaks minema. Ees ootavad Türgi, kohe peale seda Inglismaa ja ilmselt ka Iirimaa.
Seekord kogunes klubi Agne juurde, päevkorras olid vutid kukeseene kastmega. Viimase aja tüüpilisest seltskonnast puudus vaid Viktoria, keda ka hea sõnaga meenutati. Kuivõrd selgus, et üks meist ei söö seeni, kohe mitte mingisuguseid siis ei hakka retsepti kirja panema. Sest seekord oli toit täiesti kohapeal välja mõeldud – vutid tuli kastmest eraldada ja kuidagi ikka kokku panna. Aga polnud väga hull, vähemalt keegi ei jätnud söömata. Viisakusest ilmselt 🙂 Eelroaks oli vaimustav salat Agnelt, magustoiduks jäätis kirssidega samalt autorilt.
Aga kuna kombeks on saanud iga klubi ürituse kirjeldusega ka retsept kaasa panna siis siinkohal pakun välja Coniglio in Umido elik maakeeli jänes tomatikastmes mustade oliividega. See oli varuretsept, juhuks kui vutte ei leia.
Vaja läheb:
Valmistamine:
Pronto, serveeri kas riisi, kartulipudru või veel parem originaalse polenta‘ga. Kui pole kunagi polentat teinud siis see käib nii:
Vaja läheb:
Valmistamine:
Buon appetito!
Lopsaka koguse igat värvi veini saatel jätkus juttu kauemaks. Teemade ringi kuulusid muu hulgas rahvussuhted, pressivaenlase tiitli ja tänase Eesti pressi kui sellise arutelu 🙂
P.S. Ma räägin, et Inga on kunstniku osavust saavutamas! 😉 Kontsertviilija, ma ütlen 😉
Seekord pole tegemist retseptiga. Lihtsalt ühe lõunasöögiga väikeses maalilises Auberge de Dully restoranis v?ɬ�ikeses maalilises Dully linnakeses Šveitsis, Genfi järve lähistel.
Selline oli siis see õhustik ja ettevalmistav osa. Laual samas restorani kõrval mäeküljel kasvavast viinamarjast Chateau Pictet-Lullin Pinot Noir Bursinel, kanad elava tule paistel särisemas ja romantiline atmosfäär silmi paitamas. Eelroaks roheline salat, mille kastme retsepti saamiseks Hublot kellafirma omaniku tütar kokaga kelmikalt vahetuskaupa arutas – üks Hublot kell = üks kastme retsept.
Hiljem lauale toodud kana Šveitsi kartulitega oli täpselt see, mida oodata sellisest kohast. Maitsev, toitev ja küllaldane. Ei mingit peenutsemist, lihtsalt mõnus lõunasöök mõnusa seltskonnaga.
Mõni aeg tagasi kurtsin ma seda, et Risotto Negro tegemiseks on raske kalmaari tinti leida. Ei ole tegelikult. Leidsin Prisma poest täitsa tindiga marineeritud kalmaari konservi. No loomulikult tuli ju järgi proovida…
Lava valmistati ette Inga juures, osalejateks meie harilik bande: Inga, Siim, Tüdruk Elina, Viktoria ja your’s truly.
Mida siis vaja:
Valmistamine:
Juurde soovitan kenasti jahutatud Masi Soave 2005 aastakäigu veini.
Tegelikult oli meil eelroaks ka salat Jamon Serrano, kirsstomatite, Kalamata oliivide ja Lollo-Rosso salatiga aga see jäi Risotto Negro varju. Sööjad, nagu ma kuulsin, jäid rahule 😛
P.S. Inga osavus söögitegemise juurest eemal viilida hakkab saavutama kunsti staatust 😉
Lisa: Inga pani üles ka paar pilti, nautige 🙂
Ohhhhhhh
I’m back. Twice as big and twice as ugly. Õhtusöök oli kuninglik.
See nirvaana algas peale kerge tapa‘ga milleks oli Revuelto de Esparragos Trigueros ehk tükikese metsiku spargli omletiga. Järgnes Estofado de Conejo ehk tomatine pajaroog jänesest lopsaka koguse Rioja veiniga. Punkti panime Crema de Sant Josep‘i ehk Hispaania versiooniga crème brulée‘st ning kohviga.
Nüüd magama, et homme lennukile jõuda ja järgmisse kohta lennata.
Olgem aus, kui otsite Hispaania rahvuslikku eripära siis hoidke Madriidist eemale. Nagu ka teistest pealinnadest kui tahtmine näha reaalseid inimesi ja tegelikku elu.
Madriidi eripäradesse kuuluvad näiteks lisatasu taksosõidule kui võtad takso taksopeatusest või lennuväljalt… või mujalt kus takso märki märgata on (sadamad jms).
Samasse kategooriasse kuuluvad ka “kodustatud” inglise pensionärid kes pole suutnud peale paari aastakümmet Hispaanias elades kohalikku keelt ära õppida. Lõunat süües õnnestus lobiseda selliste lõbusa inglise vanapaariga, kes etendasid mulle pantomiimi “kuidas mu naine juuksuris juuste pesu ja lokkide tegemist palus”. Tuleb välja, et ammu kuuldud nali inglise vanahärra kohta kes peale neljakümneaastast samas majas suvitamist imestas, et kohalik suitsumüüja, kes teda on 40 aastat teenindanud pole viitsinud inglise keelt ära õppida on täitsa elust võetud.
Teades, et suurem osa Hispaania ärimailma on kogunenud Madriidi on mõnevõrra üllatav kohalike ettevõtjate keeleoskus. Mul õnnestus viibida koosolekul kus neljast ärimehest kolm ei rääkinud üldse mingit muud keelt peale hispaania keele. Neljas purssis seda suurte raskustega. No eks me siis joonistasime skeeme ja valemeid… eesmärgiga aidata neil rahvusvaheline äri käima panna.
Gurmaanile on Hispaania muidugi paradiisile lähedane koht. Eilne õhtusöögiks võetud Risotto Negro kalmaari ja langustiinidega oli elamus. Eestis selle tegemiseks tuleks kusagilt leida terveid kalmaare ja nende tint eraldada. Elamus on seda ettevõtmist väärt!
Mida veel proovisin? No kuidas saa saad Hispaanias olla ilma Tortilla Española’t*, Jamon Serrano’t** ja loomulikult Paella de Marisco’t*** proovimata? No ei saa ju!
Tänaseks kõik. Lähen õhtust sööma…:-P
* Hispaania omlett, mida valmistatakse kartulist, sibulast ja munast. Serveeritakse eelroa ehk tapa’na (meil tuntud tapas’ena) või kerge õhtusöögina.
** “Mägede sink” ehk soolatud ja kuivatatud sealiha (üldjuhul seakints). Tuntakse veel ka Jamón Ibérico’t ehk “Ibeeria sinki” mida valmistatakse erilise, Ibeeria tõugu sea lihast. Sarnanevad Itaalia Prociutto’ga kuid Hispaania variatsiooni süüakse peaaegu kaks korda suuremad kogused (ca 5 kg inimese kohta aastas).
*** See on… Paella. Selles peab olema safranit, muu on kõik optional.