E-maksuamet on Eesti kõige rohkem kasutatud riiklik e-teenus. Sõltumata sellest, et seda valdav osa inimesi kasutab seda kord aastas, et oma maksudeklaratsioon paari klikiga sisse anda. Tore. Kui aga pead e-maksuameti lehekülge kasutama rohkem kui eelpoolmainitud üks kord aastas siis teeb see lahendus vähemalt mind üsna nõutuks.
E-tolliamet peaks olema ka see koht kus (muuhulgas ka) eraisik saaks tasuda tollimaksu kui väljaspoolt EU-d midagi ostma satub. Vähemalt nii kujutasin mina seda endale seda ette.
Selg valutab.
Ju siis sain Montgomery County‘s külma kui seal suure pauguga meie platvorm täistuuridel käima sai ja ühtlasi siinse seni suurima installatsiooni lint läbi lõigati. Igatahes liikumine on kõvasti rakendatud. Keskea rõõmud, my a** 🙁
Kuna must eriti liikujat polnud siis läks luhta plaan hüpata kolleegile saba peale ja põrutada Amish‘ite maailma vaatama. Lähim nende pesitsusala asub suht lähedal NY-le, Pennsylvania’s. Selle asemel vedelesin voodis kuni kopp ette tuli ja ma ennast kulmude najal poodi venitasin.
Esmalt oli plaan leida mingit spordikreemi või midagi. Siis kui see leitud mõtlesin, et peab ennast millegagi premeerima. Järelikult, teeme midagi mõnusat süüa. Õnneks on siinsed poed PALJU paremini varustatud kui kodumaal ja peal pisukest otsimist olid asjad olemas.
Egas muud kui kana tükkideks, krevetid (no kurat on nad siin ikka suured) puhastatud ja muud vajalikud segud kokku keeratud. Pilt “enne” on selline:
Paremal pool siis kana kintsuliha ja vasakul eriti härga täis krevetid (metsikult USA-s kasvanud).
Pool tunnikest hiljem näeb lõppresutltaat (चिकन टिक्का मसाला) välja nii:
Kõht täis ja meel märksa parem kohe. Ainult, et uus mure kohal. Kuidas kurat ma selle spordikreemi endale selja peale nüüd saan? Käed ei ulatu õigesse kohta. Oeh…
Eriteade Kitile:
Kiti, sa niikuinii loed seda siin. Organiseeri ennast nädalaks-paariks Pärnusse. Saan Kati selleks ajaks siia tuua. Selga ravima ja muidki asju ajama 🙂 Saad Pärnus oma plikadest rahu. Pliis… Veri pliiiiis… 🙂
Ah jaa, õhtuks on pannkoogid. Meega. See vahtrasiirup millega kohalikud Mikidemaa elanikud oma pannkooke üle kallavad ei ole mulle nii mokka mööda. Mesi on ikka parem.
Polegi ammu sel teemal midagi kirjutanud. Seega, mauraks natuke. Ehk on minu mauramised mõnevõrra mõttekamad Strandbergi poolt pakutud tööaja lühendamisest. Aga see selleks.
Igatahes, juhtusin Internetis kolades ühe sellise huvitava “loomakatse” peale – Zeeland Small Wind Turbine Test Site. Tegemist siis 2005 aastal algatatud projektiga millest võtsid osa DELTA N.V. (elektritootja), Provincie Zeeland (kohalik omavalitsus), Gemeente Sluis (kohalik omavalitsus) ja Stichting Zeeuwind (tuuleenergia koperatiiv). Greenlab, ENECO ja Greenchoice (elektritootja) ühisettevõte liitus projektiga mõnevõrra hiljem. See seltskond paigaldas terve hulga väikseid tuulegeneraatoreid sarnastesse oludesse ja teineteise kõrvale ja 12 m kõrgusele ja testis neid ühe aasta. Tegemist on Eesti mõistes hea näitega selles mõttes, et sealsed olud on sarnased Eesti omadega – keskmine tuulekiirus testi ajal oli 3,8 m/s mis on isegi mõnevõtta väiksem Eesti keskmisest 4,5 m/s. Hea võrdlusmaterjal on selle testi tulemused ka veel seetõttu, et generaatorite hinnad on toodud koos mastide ja mude paigalduskuludega. Ja seda ilma mingite kohalike või riiklike taastuvenergia grantide ja/või subsiidiumiteta. Continue reading “Taastuvenergia kodus – kas on võimalik?”→
Viimaks leidsime meie operaator Kõpsile mõistliku videokaamera. Sony MHS-CM5 on täpselt piisav pühapäeva-operaatorile lõbusate juhtumuste jäädvustamiseks. Hea on see, et tal pole ühtegi juhet, nii laadimiseks kui ka video arvutisse tõmbamiseks on sisseehitatud USB pulk.
Igatahes, ilmselt on oodata ka siis mõnevõrra rohkem videomaterjali meie juhumistest. iPhone pole teab mis videokaamera.
Ah jaa. Et kuidas kätte saime kui see alles jaanuaris välja tuli ja hetkel ainult USA-s müügis? Eks kasutasime abilisi. Mitte Netikulleri omi vaid Borderlinx nimelist. Koos tollide-maksudega tuli ikka ca 500 EEK Netikulleri teenusest odavam…
Eestist eemal olemine annab teinekord võimaluse vaadata Eesti asju distantsilt ja uurida mis maailmas uut. Mis on ausalt öeldes värskendav tegevus. Aeg-ajalt.
Igatahes võtsin vabal hetkel ette ja installisin endale (OK, arvutile) uue versiooni Google Chrome veebilehitsejast. Esmased muljed on igavesti head – kiire, mugav, intuitiivne. Sõnaga, Chrome’l on võimalus saada mu uueks vaikimisi veebilehitsejaks, tõsi küll alles peale seda kui järgmises (beta)versioonis talle Mac platvormil ka laiendused lubatakse. Ilma nendeta on elu ikka väga kurb… või õigemini liiga lõbus. Reklaami ja muu mittevajaliku soga vahelt on ikka raske infot lugeda, eriti kui oled harjunud AdBlock Plus nimelise jubina abil igasugu reklaamist lahti saama. Ja eriti kui püüad Äripäeva veebiversiooni lugeda. Minul hakkab nende uue “UI” peale pea valutama. Garanteeritult. Aga see on juba teine teema…
Lähen leian mõne mõnusa söögikoha ja vaatan mis selle õhtusöögiga saab. Brüsselis peaks paar head restorani ikka leiduma. Tähtis on ajaga mitte pange panna – siin on lõunasöögi aeg ja õhtusöögi aeg. Vahepeal pole midagi – s.t. restoranid on kinni. Kummaline rahvas 🙂
Pärast viitsin ehk ka tänaseks kogunenud kirjutised draft-versioonist ellu äratada. Eks näis.
Paar aastat tagasi jutustasin ühe loo sellest kuidas poliitikud/ametniku ja ettevõtjad/lihtinimesed vaatavad faktidele peale erineva vaatenurga alt. Lühidalt – mingil ajahetkel pasundasid Iirimaa poliitikud/ametnikud igal võimalikul ja vahest ka võimatul juhul sellest, et Iirimaa on Euroopa Liidu suurim IT eksportija. Kohe by far suurim. Samal ajal kurtsid Iirimaa IT-ettevõtjad, et neil kitsas käes pädevate itimeeste poolest. Polevat isegi piisavalt inimesi kes oskaks MS Office teksti- ja/või tabelarvutuste programme kasutada.
Kui siis pisut uurisin siis selgus, et tõepoolest, Iirimaa oli (ehk isegi on siiani) suurim IT toodete eksportija kuna sealmaal trükitakse Microsofti toodetega plaate kogu Euroopa jaoks. See, et nendesamuste programmide kasutamisega on sealmaal raskusi ei huvitanud neid kiitlejatest poliitikuid mitte karvavõrdki. Continue reading “e-Riiklik e-potjomkini e-küla”→
Reisi põhieesmärk läks ka korda, saime kokku erinevate firmadega ja nägime tervet hulka innovatiivseid lahendusi mida Eestis veel pole. Enamus ikka suunatud minu põhihuvi – kodu/talu/farmi elektri- ja soojusevajaduste rahuldamiseks. Ja ikka taastuvate, roheliste tehnoloogiate vallast. Uudisena ka jäätmete töötlemise alalt.
Arusaadaval põhjusel ei hakka ma neid nähtud/katsutud tehnoloogiaid siin üles lugema. Eellepingutel ja LOI-del tint alles kuivamas ja turg siinmail uurimata. Aga huvitavad olid need kohtumised ja tehnoloogiad igatahes.
Vahest kõige äärmuslikum oli üks lahendus kus ühest otsast imes seade sisse vastikusvärinaid tekitavat möga ja teisest otsast lasi välja elektrit, sooja ja tööstusele vajaminevat toorainet. No pisut utreeritult loomulikult. Aga ainult pisut 😉
Igatahes, loodetavasti kasvavad need kontaktid ja ideed millekski mõistlikuks. Seda enam, et ka riik on hakanud mõtlema sellele, kuidas alustavaid ettevõtteid paremini toetada. Loodetavasti pole see abi sarjast too little, too late…
Mõni aeg tagasi paluti mind esinema ametnike ette. Rääkimaks sellest kas üks ametnike vabandustest “raha pole” on ikka pädev. Eelpoolkõnelejad võtsid arutada muud vabandused – “seadused ei luba” ja “tehnoloogia ei võimalda”. Kokkuvõttev sõnum oli lühike – need vabandused on laisa ametniku vabandused.
Üks korraldajatest palus enne ürituse algust olla “ikka kriitiline ka”. Mõtlesin siis selle teema peale ja oma esinemist ette valmistades sattusin aasta taguse Margus Püüa artikli peale. Ja avastasin, et Margus on juba tükk aega tagasi välja toonud täpselt selle, millest kavatsesin isegi rääkida. Kriitiliselt. Continue reading “e-Riik! e-Riik. e-Riik?”→
Arengufond pannakse kinni. Õigemini liidetakse EAS-iga.
Edukas ettevõtmine või mis?
5 aastat tagasi räägiti suure suuga kuidas kohe-kohe riik hakkab innovatiivseid firmasid toetama. Nagu SITRA Soomes. Kui ma peaaegu 3 aastat tagasi selle teemaga korraks kokku puutusin tundus see mulle järjekordse mullina. Ei ma uskunud, et sellest Eesti SITRA-st asja saab.
Tänane seis siis selline: Arengufondi eelnõu loeti Riigikogus esmakordselt aastal 2006, esmiene raha eraldati 2008. Kokku kolm rahasüsti. Kaks neist küsitavat kui lähemalt uurida. Nagu Jüri ja Raiko juba tegid.
Et siis kogu asja sisu oli 16 kuu jooksul paarikümnele “oma klanni” inimesele pakkuda kõrgestitasustatud ja mugavat töökohta Tallinna vaat, et kalleimal kontoripinnal?
Ma pole kellade fanaatik. Nad on mulle pigem ajanäitajad kui staatuse sümbolid. Sestap ei oodanud ma sellest kohtumisest suurt midagi. Kõige vähem oskasin ma oodata kokkusaamist ühe vahest kõige karismaatilisema juhiga oma elus. Üks nimi Jean-Claude Biver, Hublot’ tegevjuht. Väidetakse, et kui kõik Šveitsi nimekad kellatootjad ühte tuppa koguda siis tõusevad nad nagu üks mees püsti kui Jean-Claude Biver sisse astub. Loo sellest miks see nii on kirjutas Aavo Ärilehes.
Aga ma ei tahtnud teps mitte kelladest rääkida. Pigem Jean-Claude’ist endast. Tema elurõõm ja karismaatilisus lihtsal pani sind teda kuulama. Meie kohtumise paigaks olnud ruum muutus korraga suuremaks ja päikesepaistelisemaks. Ja ma kuulasin teda suu ammuli…
Ta on rikkunud kõiki Šveitsi kellatööstuse traditsioone. Pannud kokku ühte tootesse nii kulla kui ka kummi. Plaanib paigutada oma uue tehase hoonesse kokku tootmise ja … lasteaia. Tuua noored tagasi ’70 põhjas käinud traditsioonilise Šveitsi kellatööstuse juurde. Ja ometi teda jumaldatakse.
Ja veel. Eriliselt jäi mulle meelde tema üks väide: “Elu teevad elamist vääriliseks ainult irratsionaalsed otsused ja teod. Armastus on irratsionaalne. Ma armastan armastust…
Igatahes, juhtusin Internetis kolades ühe sellise huvitava “loomakatse” peale – 
