Autopedede pühamute külastamisest

Esimene käik oli Ingolstadt’i nimelisse linna ja Audi peakontorisse. Kohtusime Audi arenduse eest vastutava juhatuse liikmega ja tegime ringi tootmisliini juurde, kus pandi kokku Audi A3 marki masinaid.

Mõnevõrra naljaka vahejuhtumina juhtusime tehase liini vaadates pealt nägema töötajat, kes ulja põlvelükkega painutas paika natuke paigast ära ukse. Muidu täitsa normaalne tegevus kui enne seda meile poleks pikalt räägitud kui täpselt robotid nii keret kui ka keredetaile sobitavad enne lõplikku koostamist.

Kirsiks Audi külastuse tordil olid hea lõuna juhatuse restoranis ja kiire pilguheit Audi muuseumi, sealt ka see “I, Robot” filmist tuttav Audi tulevikuauto pilt.

Sama reisi käigus sai külastatud ka Stuttgart’is asuvat Mercedese peakontorit ja seal nende üheks pühamuks olevat 3D disainikeskust. Selles keskuses töötatakse uute Mercedese mudelite kallal ja seda selliste virtuaalsete pisiasjade simuleerimiseni nagu peegeldused armatuurlaualt ja osade vahetuse mugavus.

Ruum, kus kogu see töö käib on ilmselt üks kallimaid autotööstuse maailmas. Kogu seina kattev, ca 3×6 meetri suurune PowerWall ja modulaarne ruumi sisustus oli tõsiselt innovatiivne selle sõna parimas tähenduses.

Kõrvaloleval pildid vaatame parasjagu seda kuidas mehaanik vahetab Mercedesel kütusefiltrit. 3D versioonis siis. Meil peas olevad prillid pole mitte kollektiivne moevääratus vaid 3D prillid mis seda pilti ruumiliselt näha võimaldasid.

Olen siis sattunud paari viimase aasta jooksul käima nii mõneski autopedede märgade unistuste sihiks olevates paikades. Kuigi ma ise nende hulka ei kuulu on need külastused ometi hea võimalus vaadata maailma ilmselt ühe kõige innovatiivsema tööstusaru suletud uste taha.

Kirsiks mu enda tordile on paari aasta tagune Toyota F1 tehase külastus Kölnis. Kuigi meil seal eriti pilte ei lubatud teha, arusaadavalt, jätan selle sissekande lõpuks ühe siiski. See sai tehtud peale seda kui mul õnnestus stendi peal vahetada Toyota F1 vormeli velg ca 12 sekundiga. Mille peale kohalik vend huviga uuris kas mul pole plaanis karjääri vahetada. Ma ilmselt imesin sellise vilinaga…

Autopedede pühamute külastamisest

Innovatsioonist II

Mõtisklesin veel nendel teemadel, millest rääkis Allan Martinson Äriplaan 2008 majanduskonverentsil.

Avatus soosib liikumist, liikumine soosib hõõrdumist, hõõrdumisest tekivad huvitavad kontaktid ja sealt edasi mõtted, mida edasi arendada.
Allan Martinson

Miks see tsitaat mulle silma jäi? Aga selle pärast, et ’90 keskel olin ma läbi ühe EU projekti raames seotud sellise üritusega nagu Soft Center.

Esialgu jäi selle ürituse mõte mulle pisut arusaamatuks. Asi nimelt selles, et Sof Center on 1986 aastal Karlskronas (suuresti tegelikult Karlskrona/Ronneby kaksiklinnas) asuva Blekinge Institue of Technology (University of Karlskrona) juures asuv tehnopark milles muidu konkureerivate (suur)firmade vahel tehakse usinalt koostööd, vahetatakse mõtteid, ideid ja tehnoloogiaid.

’90 keskel oli Soft Center nendesamuste firmade juures nii populaarne, et kontori- ja laboripinna järel seisti järjekorras, kusjuures rendi hinnad olid võrreldes linnas asuvate ruumidega täiesti kosmilised.

Idee aga ise oli sedavõrd kaasakiskuv, et püüdsin Eestisse tagasi tulles seda mõtet siin tutvustada. Pärnus aga linnavalitsus selle vastu huvi ei tundnud – neil olid parasjagu valimised tulekul – elu aga tahtis elamist ja nii see unustuse hõlma vajuski.

Hiljem, aastaid hiljem sain aru kui hea see idee siiski on. Tänane Silicon Valley elab sama rütmi järgi, muidu konkureerivate Google, Yahoo, Intel’i ja Cisco töötajad saavad kokku, vahetavad ideid ja mõtteid millest kasvavad välja uued innovatiivsed tooted ning teenused. Tänaseks on selline ideede jagamine koos kogenud ja riskialtide investoritega tekitanud Silicon Valleys uskumatu sünergia. Start-up firmasid tekib nagu seeni peale vihma, alati on võimalus leida kogenud mentoreid kes on valmis aitama.

Tegelikult formuleeris Soft Center idee Stanford Graduate School of Business professor Paul Romer, kes arendas välja The New Growth Theory:

“Perhaps the most important ideas of all are meta-ideas. These are ideas about how to support the production and transmission of other ideas.”

Kas ja kuidas sellise sünergia tekitamine Eestis on võimalik on aga hoopis uue loo teema.

BTW, Karlskrona on veel kuulus selle poolest, et 1981 aasta oktoobris jäi sealsetesse skääridesse kividele kinni Nõukogude allveelaev U 137. Nimelt olid Karskrona mereväebaasi (suurima Rootsis) tegelased salamisi kuhjanud sadamat ümbritsevatesse skääridesse kive, jättes sadamasse läbipääsuks vaid ühe faarvaatri. Venelased seda loomulikult ei teadnud ning luuramise tuhinas ka kividesse sõitsid. Seda, kui kindlad olid Rootsi mereväelased sellise kaitse osas näitab see fakt, et leidis Nõukogude allveelaeva hoopiski üks kalur, kes sellest ka mereväele teatas. Naljahambad väidava, et täna võib selle allveelaeva leida Blekinge Tehnoloogiainstituudi logolt…

Innovatsioonist II

Innovatsioonist (ja ametnikest) II

Tahtsin jutustada veel ühe loo innovatsioonist. Reaalsest elust pärit loo. Innovatiivsetest ametnikest.

Asi toimus umbes 7 aastat tagasi ühes Eesti kuurortlinnas. Olin seal tol ajal tööl IT spetsialistina ehk siis ametnikuna. Lugu sai alguse sellest, et avastasime oma töökaaslase H-ga, et linnavalitsus maksab suurt raha linnavalitsuse internetiühenduse eest. Kuigi seaduse järgi peaks ühenduse andma RIA (ASOnet) ja tasuta. Peale paari nädalat tegevust selguski, et meie osakonnal on nüüd päris mitu raha eelarves, mida saab muuks otstarbeks kasutada. Panime pead kokku ja püüdsime leida miskit kasulikku linnale ja inimestele. Uurisime ja puurisime kuni jõudsime võimaluseni analüüsida linnas toimuvaid mehhanisme (elanikud, transport, kuritegevus jms) ja CASE vahendeid kasutades simuleerida erinevaid arengusuundi ja situatsioone. Et lõpuks tulla välja ideedega kuhu, kuidas ja milleks linn võiks areneda ning milliseid mehhanisme oleks võimalik optimiseerida nii, et see tooks kasu, mugavust jms linna elanikele.

Loomulikult ma lihtsustan kogu protsessi kirjeldust. Muidu oleks see raamatut vääriv lugu mida jutustada. Continue reading “Innovatsioonist (ja ametnikest) II”

Innovatsioonist (ja ametnikest) II

Innovatsioonist

Umbes poolteist aastat tagasi palus Konrad Adenauer Stiftung rääkida nende stipendiaatidele infotehnoloogiast Eestis – nii selle minevikust, tulevikust kui ka olevikust. Kui ma oma loenguosaga läbi sain ja küsimustele vastama hakkasin olid enamik küsimustest suhteliselt üllatunud. Päev varem olid nad kuulanud ühe Eesti poliitiku loengut samal teemal. Üllatama pani neid see, et kui minu olukorra ülevaadet võis nimetada “ettevaatlikult pessimistlikuks” siis eelkõnelenud poliitiku oma pigem “vaimustunud über-optimismiks”. Kui me erinevaid seisukohti võrdlema hakkasime siis selgus, et ega nüüd nad tegelikult niipalju erinenudki. Lihtsalt mina rääkisin tegelikkusest, poliitik aga sellest mis talle tundus, et on või mis võiks olla.
No seisukohtade võrdluseks kasvõi see, et ega fakt, et Iirimaa on suurim tarkvara tarnija Euroopas veel tähenda, et seda seal arendatakse. Nad pakendavad seal Microsofti toodangut nimelt… Kohalikud IT vennad kurdavad, et neil isegi selle sama Microsofti toodete kasutusse võtmisega probleeme.
Poliitikule on aga argument see, et ikkagi Euroopa suurim tarnija 🙂

Kui ma täna Linnari blogist innovatiivsusest rääkivat artiklit lugesin tuli see mulle teravalt meelde. Kõik mis Linnar räägib on õige. Kõik mis ta tuttav Võrumaa ettevõtja räägib – veel õigem. Mis siis lahti on? Miks on “innovatsioon” saanud elitaarse tähenduse? Miks siis ikkagi rehmatakse sellele Võrumaal käega ja tehakse omaette nohisedes uus ja veel parem suitsuahi?

Proovime läbi mängida ühe innovaatilise idee elluviimist Eestis.

Alustuseks veelkord soovitus Joel‘ilt: “Don’t start a business if you can’t explain what pain it solves, for whom, and why your product will eliminate this pain, and how the customer will pay to solve this pain.”. Et me ei unustaks ennast tegelema innovatsiooniga innovatsiooni pärast. Continue reading “Innovatsioonist”

Innovatsioonist