“Ükskord me võidame niikuinii”. Need sõnad on saanud klassikaks.
See oli siis kui rahvas oli valmis kartulikoori sööma, et oma riik saada. Lootused olid kõrged. Et saame oma riigi. Ja siis oleme ise, oma tarkusega. Valime juhid keda usaldame ja kes Eesti ja selle kodanike pärast muretsevad ja elu saab olema lill. Nii suur oli soov oma riik saada. Ise olla.
Kus me siis täna sellega oleme? Üleüldine depressioon, enesetappude arv on suurimaid Euroopas. Õiguskantsler maadleb pseudoprobleemidega tegelike probleemidega tegelemise asemel. Meeste keskmine eluiga ületab vaevalt pensioniiga. Tööpuudusest ja hindadest parem ei räägi. Liiga depressiivne.
Maavärin ja Irene panevad ikka inimese proovile. Mitte, et kurdaks (esimene maavärin, check; esimene orkaan, check) aga mingi selline suurema plaani vaatamise hoog on küll peale tulnud küll.
Istun hetkel, klaasike head jooki käes, ja vaatan FX kanalilt Louie nimelist sketšiseriaali ja nii mõnigi asi sellest sketšist paneb mind filosofeerima. Nagu ka siis kui mu lemmikkoomik George Carlin oma sketše esitab, või õigemeini esitas. Nüüd ilmselt itsitab Suur Juht pilvepiiril tema naljade üle. Aga ma tahtsin rääkida hoopis muust.
Nagu aru saada olen tagasi USA-s. Ka seekord paariks kuuks. Esimese nädalaga sai elamusi juba mitme reisi jagu.
Tesipäeva hommikul lendasin läänerannikule. Vahemaandumisel Minneapolises anti teada, et DC-s ja NY-s oli maavärin. Võttis nagu itsitama. Eeldasin, et maavärinad on ikka lääneranniku eripära. Aga tuleb välja, et mitte alati. Igatahes maandudes Orange County-s oli esimeseks kohalike kommentaariks, et nende jaoks oleks 5,9 magnituudiga maavärin ainult kohvi segamiseks sobinud. Nu jah, ega saa ju pikkust/suurust võrdlemata jätta.
Tööasjad andsid võimaluse suurema osa Kalifornia lõunaosast läbi sõita. Santa Ana, Los Angeles, Malibu, Beverly Hills, San Diego, Santa Barbara. Hollywood ja kuulus silt ka nähtud. Britney’t ei näinud. Ja ei otsinud ka. Küll aga sattus mulle Malibu Beach’il teele ette Land Rover Defender 110. Ja mitte NAS versioon vaid ikka see õige. Samasugune kui mul endal. Ainult, et rohelist värvi. Huvitav oli see kohtumine sellepärast, et USA-sse selliseid asju importida ei saa… Aga ju siis kuidagi ikka saab.
Charlie maja ma üles ei leidnud. Ja üldse polnud Malibu Beach’il majadel selliseid muruaiakesi ees nagu selles kuulsas seriaalis aeg-ajalt näha on.
Kui lähenes aeg NY-sse tagasi lennata oli selge, et ees ootab kohtumine Irenega. Prognoosid lubasid tema saabumist NY-sse pühapäevaks aga juba reedel, Atlanta’st vahemaandumiselt välja lennates teatas piloot, et neil kästi võtta läänepoolsem tee. Millega seoses lend loomulikult hilines.
Pühapäeva hommikul poes oli tõeline ostuhullus. Rabati kõike ja palju. Mina oma päeva söögivaruga olin kuidagi nagu võõrkeha selles kuhjadega kärude rägastikus. Ja vihmavarju ostes imestas müüja, et olin esimene kes seda ostis. Eks ta ole.
Pühapäeva südaööks oli Irene kohal ja sahistas vihma kallata. Tuult nagu suurt polnudki. Nautisin seda vaatemängu, olgem aus, rohkem küll arvutiekraanilt, lonksasin konjakit ja tõmbasin ühe hea sigari. Peale keskööd läks nagu igavaks ja kerisin ära magama. Irene oli nii malbe, et magamistoa akna jätsin ööks lahti. Kõrval pildil ongi seis umbes kella 8 ajal hommikul. Minu maja on nagu Tootsi heinakuhi kenasti ära märgitud. Kenasti orkaani silma keskel 🙂
Hommikuks oli pidu suuresti läbi ja Irenest järel vaid vihmasabinad. Irene tekitas rannaalades suuremat pahandust kui sisemaa poole. New Jersey on ikka tõsiselt üle ujutatud. Inimohvreid oli seekord õnneks vähe. Suuresti seepärast, et Bloomberg, NY linnapea, kuulutas välja hädaolukorra, kamanda kohustuslikus korras inimesed üleujutusteohtlikest kohtadest minema ja pani linnatranspordi seisma. Ehk ta reageeris üle aga eks tagantjärgi tarkus on ikka ju raketiteadus… Olgem aus, Pärnu sügistormid on märksa julmemad olnud. Aga ikkagi esimene orkaan üle elada. Tehtud!
Minu maja oli ka mingi kõrgendatud ohu piirkonnas aga ainult kategooria 3-4 orkaanide puhul. Irene aga oli hommikuks troopilise tormi kategooria saanud. Ehk siis vaiksemaks võtnud. Kuigi on NY-s enam kui miljonil inimesel elekter läinud olin mina õnnelikum. Nii elekter kui ka net töötasid ja sain peret/sõpru/tuttavaid rahustada.
Nii see esimene nädal läks. Emotsiooniderikkalt. Järgmisel nädalal on ees ootamas tubli ports tööd ja reis DC-sse.
Head Uut Aastat!
Happy New Year!
Bonne Année!
Próspero Año Nuevo!
С Новым годом!
Godt Nyttår!
Gott Nytt År!
圣诞快乐 新年快乐
Feliĉan Novan Jaron!
Onnellista Uutta Vuotta!
Athbhliain Faoi Mhaise Duit!
Ευτυχισμένο το Νέο Ετος!
Felice Anno Nuovo!
نايا سال مبارک هو
Avastasin korraga, et pole päris pikka aega midagi siia kirjutanud. Eks sellel ole ka oma põhjus. Aga sellest hiljem kui aeg põhjuseid seletada. Kui üldse.
Senikaua aga varuge kannatust. Ehk pole uued postitused mägede taga.
P.S. Keegi võiks ikka üles korjata idee Eestisse Hooters frantsiis maale tuua. Mul on kuri kahtlus, et “Meie Mehe” ja muude sarnaste süldibändide fännklubi oleks kindlalt püsiklientide hulgas. Kui neil õnnestuks luua sama õhkkond kui NY-s 56-ndal tänaval siis oleks ka minagi aeg-ajalt sisse astumas.
Nagu vaat, et iga esialgu keerulise, et mitte öelda võimatuna paistva eesmärgi saavutamine on reaalses elus üldjuhul üsna lihtne tegevus. Mõtestatud ja hoolikalt planeeritud, kuid ikkagi üsna lihtne. Nagu paljud muudki asjad maailmas.
* Tegele aktiivselt populismi ja “mulla tootmisega” mille tulemusena kaotad enda ja oma perekonnaliikme “ülemvõimu” vastvalminud erakonnas,
* Lase väheste järelejäänud lojaalsete pooldajate delegeeritud/volitatud häältega ennast uude juhatusse hääletada,
* Leia endale andunud ja kuulekas partiekaaslane ja orkestreeri üldkogu otsuste tühistamise hagi esitamine,
* Hääleta koos kogu ülejäänud juhatusega otsuse poolt millega otsustatakse hagiga mitte nõustuda ja palgatakse advokaat erakonna esindamiseks kohtus,
* Leia veel kaks senise mõjujõu ja võimu vähenemisest kibestunud juhatuse liiget ning valeta teadlikult kohtunikule, et erakonna juhatus on volitanud teid sõlmima kohtuvälise kokkuleppe ja nõustu üldkogu otsuste tühistamisega.
Peale aastaid erinevaid sõbralikke (ja sõbrahinnaga, loe: tasuta) hostingute kasutamist viisin oma kõik saidid ühe teenusepakkuja juurde kokku. Ega ma kaua valinud, wordpress.org saidis soovitatud bluehost.com sai välja valitud ilmselt ainult selle soovituse põhjal. Eks me näe, kas ta ikka on nii hea nagu lubatakse.
Blogide ja sitide üleviimisel tekkis, nagu alati sellistel juhtude, natuke probleeme. Aga tänaseks peaks ka need lahendatud olema.
Teisalt, kasutusse tuli Blogo. Ees on pikemaid lennureise. Eks neid saab siis ära kasutada ja lennukis muljetada. Ilma, et peaks kuhugile sisse logima.
Viimaks leidsime meie operaator Kõpsile mõistliku videokaamera. Sony MHS-CM5 on täpselt piisav pühapäeva-operaatorile lõbusate juhtumuste jäädvustamiseks. Hea on see, et tal pole ühtegi juhet, nii laadimiseks kui ka video arvutisse tõmbamiseks on sisseehitatud USB pulk.
Igatahes, ilmselt on oodata ka siis mõnevõrra rohkem videomaterjali meie juhumistest. iPhone pole teab mis videokaamera.
Ah jaa. Et kuidas kätte saime kui see alles jaanuaris välja tuli ja hetkel ainult USA-s müügis? Eks kasutasime abilisi. Mitte Netikulleri omi vaid Borderlinx nimelist. Koos tollide-maksudega tuli ikka ca 500 EEK Netikulleri teenusest odavam…
Eilne lõunasöök tuli kuidagi eriti maitsev välja. Midagi uut ma välja ei mõeldnud, muutsin natuke kunagi juba kirjeldatud retsepti. Küüslaugukartulite asemel tegin rosmariinikartuleid – ehk siis asendasin küüslaugu rosmariiniga. Koha asemel oli kasutuses väljahääldamatu nimega valge lihaga kala. Maitses igatahes imehea. Ainult, et veini jäi väheseks… As usual.
Kõigile kes tahavad mõnikord midagi uut ja maitsvat proovida soovitan siiralt Nami-Nami blogi lugeda. Igavesti head mõtted! Viimati piilusin sealt sibulamoosi tegemise kirjeldust. Mitte, et ma ei teadnuks seda vaid selleks, et äkki on mingeid huvitavaid ideid maitse parandamiseks ja/või muutmiseks. Kusjuures oligi. Minu sibulamoosi retseptis on nüüd suitsusema maitse jaoks juures tilgake Worcestershire kastet ja veiniäädikale lisandub veel granaatõuna kastet.
Käisime Land Roveri klubi ürituse tarbeks rajaluuret tegemas. Hommikune -29ºC temperatuur tekitas tunde, et seekord jääb minemata. Aga üllatuseks läks LandLord II mõningase masseerimise peale käima ja sõit algas.
Uskumatu oli see, et masin ronis jorisedes läbi kohati põlvini ulatuvast pehmest lumest. Landy masin küll otsustas mingil hetkel, et vajab siiski eelmiselt õhtul maha võetud jahutusventilaatorit. Aga muidu oli töökas päev – üleliigse oksapesu vältimiseks lõikasime teed puhtamaks ja kontrollisime üle kas masinad ürituse ajal planeeritud trassilt ikka läbi pääsevad. Agaratele süüdistajatele kohe infoks: Eesti Land Roveri Klubi ürituste ajal liiguvad klubi autod kas avalikel teedel või maaomanikega kokkuleppel eraomanduses olevatel territooriumitel. Oleme endale ise reeglid kehtestanud…
Muuhulgas kohtasime arutus koguses metsloomi. Kõige elamuslikum oli kohtumine kahe põdraga kellega tiheda metsa sees oleval teel ninapidi kokku jooksime. Loomulikult lasid põdrad võsa ragistades enne varvast kui oma fotokad välja saime.
Tööasjad andsid võimaluse suurema osa Kalifornia lõunaosast läbi sõita. Santa Ana, Los Angeles, Malibu, Beverly Hills, San Diego, Santa Barbara. Hollywood ja kuulus silt ka nähtud. Britney’t ei näinud. Ja ei otsinud ka. Küll aga sattus mulle Malibu Beach’il teele ette Land Rover Defender 110. Ja mitte 
Pühapäeva südaööks oli Irene kohal ja sahistas vihma kallata. Tuult nagu suurt polnudki. Nautisin seda vaatemängu, olgem aus, rohkem küll arvutiekraanilt, lonksasin konjakit ja tõmbasin ühe hea sigari. Peale keskööd läks nagu igavaks ja kerisin ära magama. Irene oli nii malbe, et magamistoa akna jätsin ööks lahti. Kõrval pildil ongi seis umbes kella 8 ajal hommikul. Minu maja on nagu Tootsi heinakuhi kenasti ära märgitud. Kenasti orkaani silma keskel 🙂
