IT ja tehnoloogia

Kui suurmehed räägivad…

Kalju, Leave a comment

Randpere rääkis ka pikalt sellest, kuidas raske on IT-sektorisse tööjõudu leida, sest need inimesed, kes oskavad juba e-maili saata küsivad kahte keskmist Eesti palka ja kui nad seda ei saa, siis lähevad Islandile kala rappima.
Valdo Randpere @ Äripäev

Riigiasutused tulevad paluvad meid, et osaleksime nende hangetel, kuid tingimusi nähes saab kohe aru, et sel puudub mõte. Nad ise ka ei tea, mida nende IT-poisid hankesse kirjutanud on.
Valdo Randpere @ Äripäev

Eesti IT-mehed teevad kassist tiigri ehk räägivad Eesti infotehnoloogia alased saavutused tegelikkusest suuremaks.
Valdo Randpere @ Äripäev

Eestis on kümneid ettevõtteid, kellest võiks teoreetiliselt saada uus Skype. Siin on palju häid ideid, väga vastuvõtlik testturg, lai interneti- ja mobiililevik, hea keeleoskus ja esimesed korralikud kogemused. Ometi pole väljavaated kuigi roosilised.
/…/
Meie koduturg on väike, mõtlemine ei küündi nii suureks kui vaja. Tihti puuduvad eestlastel ka rahvusvahelised suhted ja riskikapitalikultuur. Meil on otseses mõttes väike mõtlemine.
Allan Martinson @ Äripäev

Põhimõtteliselt Valdol on õigus. Kuigi ma pole just päris nõus selle väitega, et IT-mehed oma saavutusi suuremaks puhuvad. See ikka rohkem poliitikute pärusmaa. Muus osas täitsa nõus.

Samamoodi nõustun ma Allani väidetega. Olen seda teemat ligi poolteist aastat tagasi ka ise lahanud ja samale järeldusele jõudnud. No on meie funktsionääride ja suurfirmade suhtumine üldiselt väik(lan)e ja kitsarinnaline. Sinna juurde puuduv riskikapitalikultuur.

Kriitika pidi olema edasiviiv jõud kuid ma arvan, et ainult juhul kui kritiseerides pakutakse välja ka argumenteeritud sammud mis meid edasi viiks.

Või kuidas?

Kui suurmehed räägivad…

Väiksed kastid linna servas…

Kalju, Leave a comment

Mulle tundub, et Eesti ühiskond oma Nokia otsimise tuhinas juurutab kastide süsteemi, nagu Indias. Meie helesinistes unistustes eksisteeriv nn. teadmistepõhine Eesti väärtustab järjest enam ja enam kohustuslikku kõrgharidust kui innovatsiooni alust ja eeldust. Kas ainult mulle tundub, et Eestis ongi sisuliselt välja kujunenud kaks kasti: kõrgharidusega brahman‘id (kõrgeim kast Indias) ja alg- (meistriõppega) ja keskharidusega looser‘i märgiga harijan (puutumatud) kast.

Söögi alla ja söögi peale korrutatakse seda kui tähtis on eliitkoolides õppimine ja kõrghariduse omandamine. Ilma viimaseta on inimese elu läbi ja võib vabalt nööri ja seebi valmis vaadata.

Ärge nüüd valesti aru saage. Inimesed peavad õppima. Seda mis neile meeldib, mis huvitab ja millega nad tegeleda tahaks. Seejuures ei pea see ilmtingimata olema kõrgharidus mida sunnib peale ühiskond oma normidega. Kust siis tulevad oma ala meistrimehed, kuldsete kätega pottsepad ja elektrikud?

Eelmisel nädalal puutusin ma oma ameti tõttu kokku kahe projektiga mille eesmärgiks ühel juhul oli propageerida ettevõtlikust ning innovatiivsust ja teisel juhul IT-haridust. Mõlemad osaliselt riigi toega, mõlemad toetamas brahman’ite kasti. Kuidas, küsite? Sest ühel juhul piirati osavõtjate ringi üliõpilase staatusega, teisel juhul räägiti potensiaalsest riigi/organisatsioonide toetusest… bakalauruse kraadi saamisel ja sealt edasi. Ülejäänud vaadaku ise kuidas saavad. Seda siis samal ajal kui valdav osa ehituse, tootmise ja teenindusega tegelevaid firmasid oigab kvalifitseeritud ja asjaliku tööjõu puudumise käes.

Ma ei imestaks kui mõni kõrgharidust kui ainsat “teaduspõhise Eestis” kehtivat alternatiivi kiitev funktsionäär koju tulles otsib paanikas meistrimeest, kes parandaks tema suitseva kamina. Ja siis sajatab asjad maa põhja kui selgub, et viimane kuldsete kätega meistrimees läks manalateed ilma õpilasi jätmata. Sest potentsiaalsed õpilased läksid ühiskonna ja vanemate survel, no ma ei tea, suhetekorraldust õppima näiteks.

Ma ei tea täpset statistikat aga ma oletan, et 1000 keskkooli lõpetajast pääsevad kõrgkooli ca 30%. Neist ehk ca 50% saab kätte BSc taseme, MSc tasemeni jõuab ehk 5 inimest ja PhD tasemeni heal juhul ehk üks. Statistika väidab, et Eestis on täna ca 12000 IT kõrgharidusega inimest. Palju on PhD tasemega sel erialal? 10? Ehk 20? Ausalt, ma ei tea. Erialases kirjanduses artikleid avaldanud teadlasi loetakse väidetavalt kokku kahe käe sõrmedel.

Kes on seaduseks teinud arvamuse, et innovatsioon on ainult teadusmahukas ja kõrgtehnoloogiline? Ei ole ju nii. Nii arvab Linnar. Sama arvan minagi. Miks siis toetatakse/poputatakse innovatiivsusega ja ettevõtlusega tegelema ainult üliõpilasi?

Väiksed kastid linna servas…

Google varastab ideid?

Kalju, Leave a comment

Hiljuti avaldatud Google GPay patenditaotlus paistab olevat otse ja labaselt Eestis kasutusel oleva mobiilmakse/mobiilkonto teenusest maha kirjutatud. Ainukese erinevusena kirjeldatakse GPay puhul SMS sõnumite kasutamist, mobiilmakse kasutab aga IVR lahendust.

A computer-implemented method of effectuating a payment, comprising: receiving at a computer server system a text message from a payor containing a payment request comprising a payment amount sent by a payor device operating independently of the computer server system; debiting a payor account for an amount corresponding to the amount of the payment request; and crediting a payee account that is independent of the computer server system.

Mis järgmisena kopeeritakse? M-Parkimine? M-Piletid? M-Eesti?

Google varastab ideid?

Kas suurus loeb… vol. II

KaljuLeave a comment

A 75-year-old Swedish woman currently has the fastest broadband connection in the world. Sigbritt Löthberg, from Karlstad in central Sweden, enjoys a massive 40Gbps connection – many thousand times faster than the average connection speed delivered to homes.
The Local

1500 HDTV kanalit ja DVD kohale 2 sekundiga… Märg unenägu IT nohikutele? No igatahes loodan, et selline ühendus enne minu pensileminekut ka massidesse jõuab.Üks pärl veel siia juurde, sealtsamast uudisest.

“The most difficult part of the whole project was installing Windows on Sigbritt’s PC…”

Kas suurus loeb… vol. II

Mina, lektor*

KaljuLeave a comment

Pool tänasest päevast möödus CIFAL/UNITAR Tallinna koolituskeskuses loenguid andes ja esitlusi tehes. Kes veel ei tea, siis Tallinnas on üks kuuest Euroopas asuvast ÜRO Koolituse ja Uuringute Instituudi (United Nations Institute for Training and Research) koolituskeskusest. Minu arvates on Eesti ja eriti Tallinna asjamehed ja -naised väga asjaliku mõtte ellu viinud ja selle Tallinnasse suutnud luua.

Tänane koolitus, meile järjekorras juba teine, läks samuti “täismajale”. Ja ilmselt ka hästi kuna mul paluti veel tunnikeseks küsimustele vastama jääda. Eelmine, selle aasta veebruaris toimunud koolitus oli sama edukas.

Ei saa kuidagi tänamata jätta nii TAK-i kui ka AS-i Ühisteenused nende abi eest esitluste läbiviimisel.

Päevale eduka punkti pani T.K. oma kõnega Brüsselist…

* parafraseering Robert Gravesi raamatu “I, Claudius” pealkirjale. Pisuke egotripp, eksole…

Tags: , ,

Mina, lektor*

Hehee…

KaljuLeave a comment

11 Web Claims

When they say… then they mean…
“We’re out of Beta today” “Please, mainstream news, cover us once more!”
“More features are coming up” “Sorry, we don’t have any features yet”
“We’re still in stealth mode, but you can sign up for an exclusive Alpha-tester invite” “We’re figuring out what to do with this domain name, but it was too expensive to just let go.”
“Please wait while loading” “We don’t have budget for more servers”
“We use semantic clustering to enhance results relevancy” “Our results are taken from another search engine, but will anyone buy us? Please?”
“Due to a temporary server malconfiguration, we’d like to ask you to change your password.” “Who the hell posted those credit card numbers to a newsgroup?”
“Our site uses the latest Web 2.0 features” “We solved an easy problem but added gradient colors… blogosphere, link away!”
“According to internal usability studies …” “The guy in the hall said …”
“Web 3.0 is …” “I came too late to the Web 2.0 party, but not this time!”
“Our applications use AJAX for faster results” “The boss suggested to add a clock to the page so now your back button is broken”
“We’ve been acquired, but nothing will change for you, the user.” “Off to the Bahamas, sucker!”

Allikas

Hehee…

Et mitte niisama joriseda

Kalju, 2 Comments

Et eelmise, ID teenuste jutule ka võrdlusmomenti anda, teen siinkohal kerge ülevaate projektist mille me tegime ühele firmale. Tegemist siis veebipõhise klienditeenindusega.

Kõigepealt tahaks ikkagi targutada. Oma kunagise tööandja üks põhimõtetest oli: käitu firma rahakotiga kokkuhoidlikumalt kui isikliku rahakotiga. Seepärast ka mõtle kolm korda enne kui investeerid. Ja kui juba investeerid siis kindlusta ka tehtud investeeringu asja ette minek. Ega see tähenda, et kõik investeeringud peaksid kohe 1000+ protsenti kasumit tootma. Tehakse ka eraettevõtluses projekte mis pole oma olemustelt otseselt kasumit tootvad.

Minu arvates peaks riik oma rahakotiga veelgi kokkuhoidlikumalt ümber käima sest selle on tema (ametnike ja poliitikute) kätte usaldanud rahvas. Reaalses elus aga saab tänases Eestis Mõis poliitikute käest sõimata siis kui tahab Tallinna linna juhtida kui firmat. Et nii ei saavat. Tea miks?

Inglastel on komme öelda, et nad pole nii rikkad, et osta odavaid asju. Ja rahvas oskab öelda, et kui tahad osta head ja odavat asja siis osta kaks: üks hea ja teine odav. Miskil naljakal põhjusel on meie riik sülitanud mõlema põhimõtte peale, riigi ostude puhul on määravaks valdaval enamusel juhtudest hind, sõltumata sisust.

Asja juurde. Paar aastat tagasi kutsus meie klient meid enda juurde ja rääkis sellise jutu: et tahaks kulusid vähendada aga samas oma kliente paremini teenindada. Ehk oskame aidata? Arutasime ja analüüsisime asja ja pakkusime kliendile välja lahenduse. Aga, et olla kindel, et kliendi raha raisku ei lähe pakkusime välja etapiviisilise lähenemise.

I etapp

Teeme tulevasest lahendusest piiratud funktsionaalsusega prototüübid. Laseme prototüüpe kasutada nn. “friendly test group‘il” ja saame teada, milliste lahendustega on mõtet edasi minna.
Miks just nii? Aga sellepärast, et prototüüpide ettevalmistamine on suhteliselt väike investeering. Seega tehakse teise etapi – suurem investeering – ainult sinna kuhu tulevane kasutaja näitas.

II etapp

Arendatakse kogu marketingi osakonna poolt soovitud funktsionaalsus, ühendatakse süsteem kliendi arveldus- ja muude andmebaasidega. Kasutajaliides tehakse suhteliselt kiiresti, ilma pikemate analüüsideta.
Kliendi marketingiosakond omakorda töötab välja kampaaniad kasutajate juurdemeelitamiseks.

III etapp

Mingi aja pärast (konkreetsel juhumil ca 1,5 aasta pärast) tehakse uus analüüs, mis uurib järgnevaid küsimusi:

  • milliseid teenuseid kasutajad enam kasutavad?
  • milliseid teenuseid ootab kasutaja juurde?
  • kas pakutavad teenused on loogiliselt seostatud?
  • kas kasutajaliides on kasutajatele lihtsalt kasutatav?

Analüüsi me antud juhul kaasasime (peale puhtalt tehniliste arendajate) ka teoreetikuid (kunstieksperte, psühholooge – just kognitiivse psühholoogia ja kognitiivse ergonoomika alalt). Selle analüüsi tulemusena töötati välja uus kasutajaliides kus teenused olid jagatud loogilistesse tsoonidesse, parandatud oli tugevasti kasutajaliidese intuitiivset kasutatavust. Loomulikult lisati juurde ka need funktsionaalsused, mille järgi kasutajad olid küsinud.

Mis siis see kolmeaastane projekt kliendile tõi? Umbes 25% vähenenud kasutajate toe kulusid, ligi 50% kasutajatest kasutavad AINULT veebipõhist klienditeenindust. Jutt siis antud juhul sadadest tuhandetest kasutajatest…
Veelgi enam, meie klient viis läbi feasibility study, milles selgus, et kui seda lahendust kasutada kogu firmas siis ainuüksi kasutajatoe kulude vähendamine hoiab meie kliendile kokku ca 400 miljonit Eesti krooni aastas.

Kuigi see ülevaade on lihtsustatud, on tegemist ikkagi reaalselt toimunud projektiga. Antud juhul oli tegemist innovatiivselt mõtleva ja kuluteadlikult käituva kliendiga.

Kahju ainult, et meie riik nii ei mõtle ega käitu…

Et mitte niisama joriseda

Reklaamime! Ehk ID teenustest nii- ja teistpidi

Kalju, Leave a comment

Ma kohe tahaks teada, kes on need asjatundjad, kes EPL-is avaldatud artiklis väidavad, et riik on teinud maksimumi ID kaardi teenuste osas? Mina väidaks vastupidist. Riik pole kaugeltki kõike teinud selleks, et inimesed ID kaarti rohkem kasutama hakkaksid.

“SA E-Riigi Akadeemia direktor Ivar Tallo … toob näiteks, kui lihtne on vanemahüvitise taotlemine ID-kaardiga. Kaardi abil logib ta kodanikuportaali sisse, klõpsab paar korda hiirenupule ning seejärel tuleb lihtsalt paarkümmend sekundit oodata, kuni arvuti otsib andmebaasidest vajaliku info üles. Kõige rohkem võtab see aega kolm minutit.”

Oot nüüd. Selleks, et ID kaarti internetis kasutama hakata läheb ikka palju rohkem aega. Kusjuures suuremale osale sellest vajaminevast ajast pole riik pidanud vajalikuks mingit tuge anda. Mina väidan seda, et riik pole peale esialgse ID-kaardi hype pealt poliitilise profiidi koorimise midagi teinud selleks, et oma kodanikule ID kaart mõtekaks teha.

Arvuti seadistamine
Kas riik on teinud kõik selleks, et kõik kodanikud saaksid ID kaarti kasutada? Hell no! Lihtsam on ID kaardi kasutuselevõtt MS Windows‘i ja Internet Explorer‘i kasutajatele. Mis aga puutub Firefox‘i brauseri või Mac‘i kasutajatesse siis siin pole riik teinud midagi. Martin Paljaku poolt ette võetud Firefox‘i brauseri või Mac‘i ID kaardi toe arendus pole saanud riigilt mingit tuge. Opera brauseris pole sedagi võimalust. Siit ka minu esimene küsimus: kui palju on väärt kümnetesse ja sadadesse miljonitesse ulatuvad ID kaardi infrastruktuuri investeeringud kui seejuures ignoreeritakse fakti, et teatud protsent inimesi ei saa seda kasutada. Kusjuures jutt ei käi ju 0,5% inimestest, pigem ikka 10% ja 25% vahele.

Kasutajaliides
Teoorias on graafiline kasutajaliides ((G)UI – (Graphical) User Interface) vahekiht mis tõlgib üha keerukamateks muutuvad IT tehnoloogiad ja teenused keskmisele kasutajale arusaadavasse graafilisse ja tekstilisse vormi. Mida keerulisemaks muutuvad tehnoloogiad seda keerukamaks läheb ka kasutajaliidese disain. Lõppeesmärk on seejuures ikkagi olukord, kus pakutavad teenused on inimese jaoks lihtsalt käsitletavad, loogiliselt üles ehitatud ja kasutamiseks intuitiivsed. Praktikas omakorda aga taandub see kõik lihtsa ja loogilise kogemuseni. Kui ühel keskmisel arvutikasutajal ei õnnestu esimese kahe katsega saada hakkama mingi teenuse kasutamisega siis ta pettub ja loobub. Kusjuures tema tagasimeelitamiseks on vaja teha märgatalt suuremaid jõupingutusi kui algselt kasutajaliidest õieti üles ehitades.

Kui vaadata riigi poolt pakutavate ID kaardi teenuseid siis ainuke mille üle võib teatud reservatsiooniga uhkust tunda on nende hulk. Pakutavate teenuste kasutajaliidese lahenduse puhul on aga ilmselt lihtsam üle lugeda asjad mis on õieti tehtud. Lühidalt – riigi poolt mulle kui kodanikule pakutavate ID teenuste kasutajaliidesed on kõike muud kui loogilised, lihtsalt käsitletavad ja intuitiivsed. Nad lihtsalt imevad, vilega seejuures. Siinkohal tahaks küsida nii austatud Ivar Tallolt kui ka riigile vastavad süsteemid arendanud Cell Network nimelise firma inimestelt: kas te olete midagi kuulnud kasutajaliideste disainist, loogilisest tsoneerimisest ja intuitiivsusest? Esialgu ma ei hakka minema eriti keeruliseks ja uurima nende kokkupuudetest selliste märgusõnade nagu usability engineering, user-centered design ja seda enam cognitive ergonomics teemal. Järsku ehmatan väga ära. Aga kui pole kuulnud siis Google on esimeste sammude tegemisel abiks.

Teenuste kasutamise tänane päev
Kuigi Kristjanil läks lõpuks see digitaalsuhtlemine õnneks ei saa üht eraettevõtet süüdistada selles, et nad just mitte kõige digitaalallkirjasõbralikud pole. Ja ega see pole esimene – ega ka ilmselt viimane – sellise kogemuse jagamine mida Eesti blogi- või ajakirjandussfäärist leida võib. Minu enda kogemused näiteks Hansa Liisinguga on seejuures väga positiivsed, et mitte öelda üllatavad. Teise, väga hea lähenemise ja kogemuse, jätan võimaliku huvide konflikti tõttu kommenteerimata. Riigi puhul on teine asi. Riik on seadusega paika pannud selle, et mina kui kodanik pean saama oma asjad riigiga aetud ka digitaalselt. Praktikas aga ei saa. Võib-olla ma eksin, kuid hetk tagasi kodanikuportaalis ei leidnud ma näiteks Taebla vallavalitsusest ühtki taotluse/dokumendi blanketti. Võib-olla seetõttu, et ei osanud otsida-ja-leida? Või ehk seetõttu, et vahepeal on Taebla vallavalitsus lahkunud Eesti vabariigi koosseisust? Minu enda sellekohane kogemus riigiga on pärit selle aasta algusest kui veetsin meeldiva pooltunni meeldiva häälega daamiga ühest riigiasutusest, aidates teda telefoni teel sellest digiallkirjaga dokumentide asjast läbi. Meeldiva pooltunni seetõttu, et lesisin samal ajal sooja lõunamere päikese all beach’il džinni-ja-toonikut imedes. Oleks ma pidanud seda tegema keset oma tihedat tööpäeva poleks ehk see nii meeldiv kogemus olnud.

Kokkuvõtteks
Ausalt öeldes tundub mulle austatud härra Tallo jutt esimese sammuna riigi käest järjekordse, seekord juba ID kaardi teenuste reklaami, finantseerimise taotlemise raskel teel. Sest minu arvates pole teinud riik kaugeltki kõike selleks, et ID kaardi teenused kodanikele kasutatavaks teha. Oleme seda teemat arutanud paar korda mu hea sõbrannaga, kes oma töö poolest valitsusega tihedalt kokku puutub. Ta ikka küsib, et miks ma ei tuleks ja seda juttu asjaomastele riigitegelastele ei räägiks. Võib-olla peaks? Aga samas, isegi juhul kui võetakse ette näiteks ID teenuste kasutajaliideste arendamise riigihange siis peamiseks kriteeriumiks saab olema selle hind. Ja võidab selle ilmselt firma, kes kõige odavamalt kõige ilusamad pildid pakkumisse joonistab. Ainult, et parim see kasutajaliides kohe kindlasti ei ole. Sest parima kasutajaliidese arendusele peab eelnema pikem analüüs, töö testgruppidega ja palju muud mille kohta ilusat pilti joonistada ei saa. Ja mis pole teps mitte odav. Sinna juurde veel kuuldud/nähtud asjad riigihangete läbiviimise kohta…

Reklaamime! Ehk ID teenustest nii- ja teistpidi

E-müdistamine

Kalju, Leave a comment

No see E-terviseloo jauramine on juba farsiks muutunud. Henriku ja Neegri teemaarendused annavad pildi olukorrast riigis 🙂

Mis ma antud teemaga seoses (nii inimese, kodaniku kui ka IT ala tegutsejana) tahaks öelda:

  • “Professor Raul Talvik märkis, et kogu e-tervise süsteem näib toovat kaasa arstide vastu suunatud kohtuprotsesside hulga kasvu. Ta vihjas sellele, et edaspidi jääb arstide igast sammust ja otsusest andmebaasi jälg. “Eesmärgiks näib olevat arste karistada,” nentis ta. “Inimene võib sattuda löögi alla asja eest, mida ta polegi teinud.””
    Oot nüüd. Et siiamaani võis arst minu haiguslukku kirja panna seda mis sülg sulele tõi? Ja kui ta alla ei kirjutanud siis pole võimalik ka tuvastada kes ja kus sellise otsuse vastu võttis? Ja auline professor Talvik ütleb, et see on OK. Jumala eest ei tohi jääda jälge sellest, kui arst mu vale raviga hauda ajas? Ikka ju juhtub…
  • Minu haigusloole juurdepääs ja andmete konfidentsiaalsus. No come on, people! Täna pääseb suvalise inimese haigusloole arhiivihoidja poole aasta palga suuruse summaga vabalt ligi. Ja ei mingeid jälgi. Ja keegi ei köhi.
  • Digiarhiivis asuvale haigusloo kasutamisest jääb jälg. Keskset süsteemi haldavate adminnide vastavust kontrollib Kapo. Meil on piisavalt eetilisi IT spetsialiste. Era(haigus)elulist infot kaitseb vastav seadus, mis karistab selle väärkasutamist. Ja karistab karmilt. Nii kindlustusfirmasid kui ka ajakirjandusväljaandeid ja ajakirjanikke. Või keda iganes.
  • ID-kaart on olemas. ID-kaardi krüpto vastab nõutavale tasemele (igasugune “lihtsalt lahtimurtav” mull mida aetakse on teoreetilise matemaatika alalt). ID-kaardil põhineva juurdepääsusüsteemi ehitamine pole teab mis probleem. Milles see probleem siis on?
  • Andmete koondumine riigi kätte? Right!!! Riigi ja muude asutuste käes on juba täna piisavalt infot minu isiku kohta. Ja teate mis – mind jätab see külmaks. Ma ei varja oma sissetulekuid, ei püüa petta kindlustusfirmasid ega pankasid. Siis mida mul selle riigi eest nii varjata on? Samas on aga riigi kohus mind kui kodanikku kaitsta selle info väärkasutamise eest.

Peale Peetri poolt üles pandud saate kuulamist jäi mul hoopiski teine tunne. E-Tervise projekti sihtasutuse juhi Agu Kivimägi jutust võis pigem välja lugeda selle, et projekt on iseenesest väga halvasti ette valmistatud ja veel halvemini läbi viidud. Väide, et e-tervise sihtasutuse poolt ehitatav süsteem on vaid protokoll andmebaasiga suhtlemiseks kergitas mul kulmu. Selle arendaja poolt väljakiljutud 250000 Java koodirida ja 6 arenduseks kulunud inimaastat ühe baasi API kirjutamiseks näitavad selgelt arendaja saamatust.

Järgmine väide härra Kivimägilt – iga haigla, kliinik ja perearst peab hiljem ise vaatama kust ta omale selle süsteemi kasutajaliidese saab:

“Selle koha pealt peab iga tarkvaratarnija süsteemi edasi arendama ja Eestis on mõningad firmad, kes neid tarkvarasid toodavad.”

No jah, sinna see projekt keerataksegi… “Mõningad” firmad taovad vaimustusest tagajalgu kokku, ees on oodata viljakaid tööaastaid. Ja kuna riigil pole aimugi mida vaja on siis jätkub neid projekte lõpmatult.
See riigi suhtumine meenutab mulle ühe pakkumise algdokumentidesse kirjutatud nõuet: “firmal N pole aimugi mida meil selle projektiga oleks vaja saavutada. Firma N ei tea ka seda kes seda võiks meile öelda või kust sellist infot saada. Pakkumises aga tuleb ära näidata viisid millega vastav info firmast N kätte saadakse ning selle projekti fikseeritud hind”. Ma pakkusin, et käerauad ja piitsad 🙂

E-müdistamine