Olio Fiore. Sellesse terminisse mahub sisse kogu maailm. Või vähemalt see osa maailmast, mis austab oliiviõli. Colle Verde frattoria on üks vähestest Toskaaana õli- ja veinimõisatest mis siiani valmistab seda nestet – Olio Fiore‘t vanaaegsete tehnoloogiate järgi. Aga, ega seda kauaks jätku ja ega ta ka kaua säilu. Õnnetuseks sel korral oli Olio Fiore juba otsa saanud. Aga Piero, Colle Verde peremehe lihtsa veetluse vastu ei saa sa nii või teisiti. Seekord kutsus ta meid tagasi oliive korjama, siis on ka värskeim Olio Fiore garanteeritud 🙂 Ehk lähekski, nii umbes novembris… Continue reading “Ring peale Euroopale VIII” →

Itaaliasse saabumise õhtuks jõudsime Milaanosse. Järgmisel hommikul ette võetud tuur mööda Milaanot kinnitas meie usku – ei meeldi meile suurlinnad. Seega, auto juurde tagasi ja suund Toskaana maakonna poole. Õhtuks olime Vahemere ääres, Carrara nimelises väikelinnas ja munsterdasime ennast otse mererannas asuvasse kämpingusse sisse. Järgnes lopsakas õhtusöök kohalikus restoranis. Kati avastas, et tegelikult on mõõkkala väga hea roog kui seda tehakse õiges kohas ja õieti. Mina mõmisesin nõusolevalt oma mereande süües. Ja loomulikult käis asja juurde arvestatav kogus kohalikku veini.

Hommikul olime vaat, et esimesed kes oma varbad – ja ka muud kehaosad – Vahemere voogudesse kastsid. Rannast tulles keerasime sisse poodi ja varusime hommikusöögiks mõnusa koguse kohalikke jahutooteid ja loomulikult prosciutto‘t. Mõnus oli jälgida seda kuidas kohalik rahvas poodleb. See oli rohkem sellise infopunkti sarnane tegevus kui lihtsalt ostmine. Niipalju kui ma Itaalia keelest aru sain arutati igasugu teemasid kuni kaupa valiti ja pakiti. Continue reading “Ring peale Euroopale VII” →

San Bernardino mäekurule planeerisime minna päeval, võimalikult soojal ja päikesepaistelisel ajal. Seega alustasime hommikul mööda külateid sinnapoole liikumist. Just selliste, kõrvaloleval pildil näha olevate vaadete ja kohtade pärast just mööda külateid me püüdsimegi sõita.

Paar tundi Šveitsi itaaliakeelseid kantoneid mööda ringi kolistades me lõpuks jõudsimegi tõkkepuuga suletud teeristini mis läks üles mäekurule. Suletud seepärast, et talvel ei lasta mäekurule üldse kedagi ja suvel püütakse samuti kontrollida, et üles läheksid ainult mäekuru ületada suutvad masinad/inimesed. Ei ole ju seal üleval enam vana hea kombe kohaselt konjakiga kostitavaid munkasid kes väsinud teelise jälle ellu turgutavad. Continue reading “Ring peale Euroopale VI” →

Jätsime selja taha kuulsad White cliffs of Dover ja Prantsusmaal tagasi me olimegi. Otsustasime, et kiirteed jätame varuvariandiks ja tuijasime mööda kõrvalteid Šveitsi poole. Vahepeal muidugi pisikestest poodidest head-paremat ostes ja seda söögi- ja puhkusepauside ajal pugides. Enne reisi kodus küpsetatud must leib oli endiselt hitt nagu ka kodus soolvette säilituseks pandud Saaremaa või. Continue reading “Ring peale Euroopale V” →

Teel Billingu poole seiklesime mööda Emamaad. Katil olid käed-jalad tööd täis pildistamisega. Traditsioonilised inglise maamajad nende arhailiste katuste ja seintega. Ühine arvamus oli, et ilmselt on Inglismaal arhitektidel vähe tööd – kõik oli sedavõrd traditsiooniline.

Jõudsime kohale 15. õhtul ja avastasime, et laagriplats oli juba tihedalt osalisi täis. Leidsime oma klubile eraldatud koha ja seadsime laagri üles just UK Freelander Club kõrvale. Colin, nende klubi ürituste organisaator, oli esimene meid tervitama. Järgmistena maandusid meie kõrvale UK G4 Owner seltskond ja Series I klubi, tõsi, nemad juba ürituse teisel päeval. Kuigi ürituse ametliku alguseni oli jäänud veel poolteist päeva käis melu ja rahmeldamine täie hooga. Põhiliseks jututeemaks oli see kas ikka üritus õnnestub. Asi nimelt selles, et eelmisel aastal raksu läinud kaks suurimat LR ajakirja (Land Rover Owner International ja Land Rover Monthly) otsustasid sel aastal korraldada kokkutuleku eraldi ja loomulikult samal nädalavahetusel. LRO korraldas Billing Show, LRM omakorda Land Rover MAX Newark Show. Continue reading “Ring peale Euroopale IV” →

Et aega pisut rohkem ja net ka käepärast siis natuke põhjalikumalt vahepeal juhtunust. Ja kuigi paari lausega sai seniseid külastusi juba kirjeldatud siis siinkohal pisut pikemalt.

Esimesel hommikul peale Emamaale jõudmist ärkasime kell 5 hommikul… Meie tavapärane, kella 7-ne ärkamine tähendas UK-s just seda kellaaega. Eks astusime oma kohvidega hotelli ette värsket õhku (loe suitsu) hingama ja vaatasime kohvi lürpides, kuidas hotelliesisel muruplatsil jäneste pere hommikueinet võttis.

Järgmine peatus oli… noh, klassikaline – Stonehenge. Eks ta üks turismimagnet ole ja ega ka seda õiget tunnetki peale tulnud teiste turistidega korrektses hanereas jalutades. Aga noh, teepeale ta jäi ja miks ka mitte. Üllatavalt suur oli ta küll, miskil põhjusel oli mulle jäänud mulje, et kogu see ehitis on väiksem.

Continue reading “Ring peale Euroopale III” →

Täna hommikul kell 8:30 olime kenasti Land Roveri Solihulli tehase värava D2 taga. Ees ootas ringkäik tehases.

Tehas on muljetavaldav. Roveri tehas on siin asunud juba 1940-st aastatest, esimene Land Rover veeres siit välja aprillis 1948. Esialgne Series I oli alumiiniumkerega ning terasraamiga ja rohelist värvi. Mitte, et roheline oleks kellegi lemmikvärv ning alumiinium eelistatud materjal. Lihtsalt terasplekki oli raske kätte saada. Sõjaaegsest lennukitööstusest oli aga piisavalt alumiiniumplekki saadaval nagu ka armeel rohelist värvi …

Continue reading “Ring peale Euroopale II” →

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et asi sai alguse ideest minna mulle huvipakkuvate taastuvenergia seadmete tootjate/tarnijate juurde uurima potentsiaalseid koostöövõimalusi. Et neid tarnijaid on kogu üle Euroopa siis sai otsustatud see reis ette võtta meie Land Rover Defenderiga. Kuna tal on elamine seljas kaasas siis on elamisega asjad lahendatud. Ja eks kütusekulu on kokkuvõttes ka kordades lennukipiletitest odavam. Kuna sel aastal toimub maailma suurim Land Rover omanike kokkutulekulek Billingus, UK-s siis oli plaan ka sealt läbi sõita ja sellest osa võtta. Üle poole aasta planeerimist ja ettevalmistamist ja teel me Katiga olimegi. Esialgsed kokkutulekule kaasatulijad pudenesid ajapikku erinevatel põhjustel nimekirjast ja viimaks olimegi meie ainukesed minejad. Kahju, aga eks elu tee oma korrektiive.

Esialgne sõiduplaan sai üsna kiiresti muudetud, aga kõigest ikka järgemööda. Seda siis esimese reisi osa kohta. Loodan, et saan aeg-ajalt netile ligi, et täiendusi juurde kirjutada. Ja ehk ka fotosid üles panna.

9. juuli õhtul sõitsime täies purjes Stockholmi poole. Kaasa saime el Presidente õnnistuse, seega karta pole siin midagi. See ju nagu memme musi, kaitseb kõige vastu 😉
Koju jäid peensusteni ettekirjutusi saanud pojad ja meie loomaaed ehk siis koer ja kaks kassi. Eks näis kas elamine veel püsti on kui tagasi jõuame 😉 Continue reading “Ring peale Euroopale I” →