Midagi seoses silmade, pindude ja palkidega

Viis aastakest tagasi alguse saanud suurem kinnisvarabuum päädus ilmselt tänaseks käibeväljendiks saanud Sampo panga pealiku Aivar Rehe lubadusega tulla lage värvima kui soodsamat pakkumist teha ei õnnestu. Nüüd laulab ta hoopis muud laulu ja ennustab kuna nimelt masu otsa lõpeb. Nojah…

Olen nädalakese jälginud meedias käivad poleemikat  ennast lõhki laenanud inimeste kaitsmise teemal. Esimene kord kihvatas siis kui Kuku raadios ajakirjanik Pangaliidu esindaja heatahtliku itsitamise saatel soovitas õnnetutele riikliku “lollide koolitamise” programmi avada. Teine kord kihvatas täna kui lugesin Eesti Päevalehte:

Pankade viimase viie aasta kasum ulatub kokku 18,41 miljardi kroonini. Kui sellest maha arvata eelmise aasta 4,67 miljardi krooni suurune kahjum, jääb pelgalt numbreid kokku liites ja lahutades finantshiidude tasku ikkagi 13,74 miljardit krooni.
EPL

Continue reading “Midagi seoses silmade, pindude ja palkidega”

Midagi seoses silmade, pindude ja palkidega

Mobiilindus: India

Hinnasõda kasvatab Indias mobiilikasutajate arvu üle miljardi
ÄP

Viimase Kasahhi reisi aja sain kokku Austraaliast pärit professoriga kes Maailmapanga ülesandel konsulteeris Kasahhi valitsust. Oli teine selline muhe mees  (elas ta muide hetkel Taanis kus ta abikaasa ÜRO juures töötas) kellega sai nii mõnigi klaas kokku löödud ja söömaaegu jagatud. Meelde tuli ta mulle peale just selle India mobiilikasutajate uudise lugemist. Ta rääkis nimelt loo kuidas ühe India riikliku agentuuri töö tulemusena muutus India kommunikatsiooniturg tundmatuseni. Tekitades sellega vähemalt ühe eelduse selleks, et India läheks agraarmaa staatusest üle kohe teenuseid pakkuvaks maaks. Jättes vahele odava tööjõu maa (Hiina näide) arenguetapi.

Continue reading “Mobiilindus: India”

Mobiilindus: India

Taastuv. Energia ja tehnoloogia.

Reisi põhieesmärk läks ka korda, saime kokku erinevate firmadega ja nägime tervet hulka innovatiivseid lahendusi mida Eestis veel pole. Enamus ikka suunatud minu põhihuvi – kodu/talu/farmi elektri- ja soojusevajaduste rahuldamiseks. Ja ikka taastuvate, roheliste tehnoloogiate vallast. Uudisena ka jäätmete töötlemise alalt.

Arusaadaval põhjusel ei hakka ma neid nähtud/katsutud tehnoloogiaid siin üles lugema. Eellepingutel ja LOI-del tint alles kuivamas ja turg siinmail uurimata. Aga huvitavad olid need kohtumised ja tehnoloogiad igatahes.

Vahest kõige äärmuslikum oli üks lahendus kus ühest otsast imes seade sisse vastikusvärinaid tekitavat möga ja teisest otsast lasi välja elektrit, sooja ja tööstusele vajaminevat toorainet. No pisut utreeritult loomulikult. Aga ainult pisut 😉

Igatahes, loodetavasti kasvavad need kontaktid ja ideed millekski mõistlikuks. Seda enam, et ka riik on hakanud mõtlema sellele, kuidas alustavaid ettevõtteid paremini toetada.  Loodetavasti pole see abi sarjast too little, too late

Taastuv. Energia ja tehnoloogia.

Valitsus laenab. Siis ikkagi miks???

Eelmises sissekandes toodud küsimus tõstatub täna hoopis uues valguses. Kui enne oli see ühe majandusteooria kauge inimese jauramine teemal millest ta suurt ei jaga siis Leedu Vabariigi valitsuse vastavad sammud annavad küsimusele tugevalt kaalu juurde.

Miks siis ikkagi Eesti valitsus sama teed ei lähe? Spekuleerime teemal natuke.

Pankadega konkureerivat või natuke väiksemat intressi pakkuv (ikkagi riigi garantiiga) võlakiri oleks ilmselt üsna populaarne. Vaevalt, et kõik 70 miljardit pankades hoiustel seisvat raha sellega kasutusse tuuakse kuid mingi 5-10 miljardit oleks vist üsna reaalne.

Nüüd aga kujutage ette, kui ühel ilusal hommikul seisab pankade uste taga järjekord inimestest kes tahaksid raha pangast välja võtta, et selle eest riigi võlakirju osta. Selle peale jooksevad pangad kolinal kokku.

Ehk siis ilmselt on pangad nõus pea peal seisma ja soodsaid diile riigile välja käima niikaua kuni riik võlakirju ei hakka väljastama. Kurb on selle asja juures ikkagi see, et intressid pangale makstakse kinni ikkagi maksurahast. Seega kodanike taskust.

Valitsus laenab. Siis ikkagi miks???

Valitsus laenab. Miks?

Et oleks selge: ma ei ole ei mikro- ega ka makroökonomika, veel vähem riigieelarve spetsialist. Aga tänane uudis sellest, et riik võtab laenu nii EIB-st kui ka Swedbankist tekitab mul küsimusi.

Nimelt, eelmise kuu lõpu seisuga oli Eesti kommertspankades suurusjärgus 70 miljardi krooni eest hoiuseid. Samal ajal kavatseb riik laenata raha, seejuures makstes loomulikult intressi (arvestates tänast olukorda suhteliste rasvast), mida tasutakse jällegi kodanikelt korjatud maksudest järgmise 15 aasta jooksul. Miks ei püüa riik välja tuua houistele talletatud raha? Miks ei väljasta riik kodanikele suunatud võlakirju?

Loomulikult, arvestades tänase valitsuse, või õigemini tänase valitseva eliidi usalduse kaotust kodanike seas poleks mõtet oodata, et aatelised kodaniku toovad kõik 70 miljardit lauale. Kuid ma kahtlustan, et täna vajaminev 8-9 miljardit oleks täiesti reaalne summa. Miks siis valitsus on ei soovi anda võimalust teenida intressi oma kodanikele? Intressitulu saab ju jälle maksustada ja kogu see vara jääks ju Eestisse.

Arutasime seda eile õhtul oma pisukeses gurmaanide klubis ja kuigi võlakirjade mõttel paistis jumet olevat ei suutnud me välja mõelda miks seda siiski ei tehta. Aga noh, ega meist keegi pole suuremat sorti finantsgeenius 😉

Miks siis ikkagi riik ei taha anda võimalust oma kodanikele osta riigi võlakirju? Kas siis pigem minnakse negatiivse intressi teed? Kas keegi seletaks mulle selle küsimuse lahti?

Valitsus laenab. Miks?