Erinev Jason Bourne

Bourne LegacyÄhvardasin siin paar päeva tagasi, et annan teada kuidas Eric Van Lustbader’i „The Bourne Legacy“ raamat oma sisu poolest ka on. Ülevaated andsid talle suhteliselt hävitava hinnangu.

Sisu lühikokkuvõte: David Webb (a.k.a. Jason Bourne) leiab peale Khan’i nimelise palgamõrvari tema vastu suunatud rünnakut oma vanad sõbrad Alex Conklin’i ja Mo Panov’i Conklin’i kodust tapetuna. Edasi läheb lugu tšetšeeni võitlejate, NX 20 nimelise bakterloogilise relva, Reykjavikis toimuva terrorismivastase summit‘i ja rahvusvahelise abiorganisatsiooni katte varjust töötava terroriorganistatsiooni segase kompotina. Lõpuks selgub ka see pisiasi, et palgamõrvar Khan pole keegi muu kui Webb’i poeg Joshua…

Lustbader’i Bourne kangelaskuju on pigem Ludlumi nimikangelase ja Matt Damoni filmikangelase segu. Õnnetuseks ei tundu kumbki ei eraldi ega ka koos tõepärasena. Webb tundub läbi kogu raamatu vaevatud mehena, kes erinevalt Ludlumi kangelasest on pidevas hädas iseenda, Khani, Annaka ja muude tegelastega. Webb’i poja Joshua väljailmumine (kuigi Webb tundus Ludlumi raamatutes nooremana täiskasvanud poja omamiseks) tundub rohkem olema senise seeria elluäratamiseks mängu tulnuna kui reaalse tegelaskujuna.

Teist korda ma seda raamatut ei loeks. Aga samas, kuna tegemist on ju erineva kirjanikuga siis poleks olnud ka mõtet Ludlum’i Bourne seeria parimate raamatute sarnast teost oodata.

 

Deception Point

Paar päeva hoidis mind enda kütkes Dan Brown’i järjekordne põnevik „Deception Point“.

Deception PointNASA on hädas sellega, et poliitilised jõud ähvardavad vähendada drastiliselt investeeringuid, räägitakse võimalusest lubada erafirmad kosmoseuuringute ja -investeeringute juurde. Võimulolev president jääb järjest enam ja enam alla võimulepürgiva senaator Sedgewick Sexton’i agresiivsetele sõnavõttudele NASA ümberstruktureerimise osas.
Ootamatult suunab president NRO agendi – ja samaaegselt Valge Maja julgeolekuanalüütiku ning senaator Sexton’i tütre – Rachel Sexton’i Arktikasse uurima NASA satelliidi poolt avastatud sügavale jäässe mattunud tundmatut objekti. Paistab, et NASA’le on antud uus võimalus ennast tõestada… Uurijate tiim – muuhulgas ka akadeemik Michael Tolland – aga avastab, et tegemist on pettusega laiaulatusliku.
Siit saabki alguse haarav põnevik milles on oma osa nii „läänetiiva“ poliitilistel mängudel, US Delta Force eriüksuslastel, teadusel ja armastusel.

Minule meeldis. Loen ilmselt teistki korda. Seda enam, et käesolevaga on saanud läbi ka viimane Dan Brown’i poolt kirjutatud avaldatud raamat.

 

The Godfather: The Lost Years

Godfather: The Lost YearsMark Winegardneri poolt kirjutatud raamat „The Godfather: The Lost Years“ jääb kaugele maha originaali – Mario Puzo’s The Godfather – põnevusest ja kaasakiskuvatest teemaarengutest. Sisu ülesehitus minu jaoks suhteliselt hektiline ja katkendlik. Ühe sõnaga polnud just parim raamatutest mida lugenud olen.

Seekord ei soovita isegi ajaviitmiseks lugeda – parem uuesti originaali lugeda 🙂

 

The Rule Of Four

The Rule Of Four

„Comparisons to The Da Vinci Code are inevitable, but Caldwell and Thomason’s book is the more cerebral-and better written-of the two: think Dan Brown by way of Donna Tartt and Umberto Eco.“
Publishers Weekly

Selle kirjelduse pärast ma ta ostsingi. Teemaks siis 15. sajandist pärit manuskripti – Hypnerotomachia Poliphilitõlkimise ja tõlgendamise ning selle ümber nelja Princetoni koolikaaslasega toimuvaga. Teemaarenguid steganograafiast Savonarolani ja mõrvadest Vana-Rooma aarete otsimiseni. Kuigi ootasin tänu kirjeldusele natuke rohkemat pole „The Rule Of Four“ sugugi halb ajaviitelugemine.

 

Wannabe-intelligentidest

deemonid.jpgSiimu juurest alguse saanud vestlus Dan Browni raamatute ja nende väärtuste teemal viis mind ühe mõtteni, mis on märksa kohutavam kui kommentaarides nimetatud wannabe-intelligents.
Nii „Da Vinci kood“, „Digitaalne kindlus“ kui ka viimati loetud „Inglid ja deemonid“viitavad kõik ühe põhilise teemani – tegutseb salajane inimeste ühendusmis on võtnud endale eesmärgks maailmakorra muutmise ja/või muu võimusaavutamise valdava osa inimkonna üle. Kõige kohutavam selles on see,et need salajased ühendused eksisteerivad reaalselt tänases maailmas.Just nagu Browni raamatust tuttav Illuminati sekt.

Võibolla see ongi asi mis inimestes sellise huvi Browni raamatute vastu tekitab? Balanseerida fantaasia ja reaalsuse vahel värisedes tedmisest, et vähemalt osa jutust on tõsi ja meid ähvardab maailmalõpp?