Back in the U.S.A.

Nagu aru saada olen tagasi USA-s. Ka seekord paariks kuuks. Esimese nädalaga sai elamusi juba mitme reisi jagu.

Tesipäeva hommikul lendasin läänerannikule. Vahemaandumisel Minneapolises anti teada, et DC-s ja NY-s oli maavärin. Võttis nagu itsitama. Eeldasin, et maavärinad on ikka lääneranniku eripära. Aga tuleb välja, et mitte alati. Igatahes maandudes Orange County-s oli esimeseks kohalike kommentaariks, et nende jaoks oleks 5,9 magnituudiga maavärin ainult kohvi segamiseks sobinud. Nu jah, ega saa ju pikkust/suurust võrdlemata jätta.

Tööasjad andsid võimaluse suurema osa Kalifornia lõunaosast läbi sõita. Santa Ana, Los Angeles, Malibu, Beverly Hills, San Diego, Santa Barbara. Hollywood ja kuulus silt ka nähtud. Britney’t ei näinud. Ja ei otsinud ka. Küll aga sattus mulle Malibu Beach’il teele ette Land Rover Defender 110. Ja mitte NAS versioon vaid ikka see õige. Samasugune kui mul endal. Ainult, et rohelist värvi. Huvitav oli see kohtumine sellepärast, et USA-sse selliseid asju importida ei saa… Aga ju siis kuidagi ikka saab.

Charlie maja ma üles ei leidnud. Ja üldse polnud Malibu Beach’il majadel selliseid muruaiakesi ees nagu selles kuulsas seriaalis aeg-ajalt näha on.

Kui lähenes aeg NY-sse tagasi lennata oli selge, et ees ootab kohtumine Irenega. Prognoosid lubasid tema saabumist NY-sse pühapäevaks aga juba reedel, Atlanta’st vahemaandumiselt välja lennates teatas piloot, et neil kästi võtta läänepoolsem tee. Millega seoses lend loomulikult hilines.

Pühapäeva hommikul poes oli tõeline ostuhullus. Rabati kõike ja palju. Mina oma päeva söögivaruga olin kuidagi nagu võõrkeha selles kuhjadega kärude rägastikus. Ja vihmavarju ostes imestas müüja, et olin esimene kes seda ostis. Eks ta ole.

Pühapäeva südaööks oli Irene kohal ja sahistas vihma kallata. Tuult nagu suurt polnudki. Nautisin seda vaatemängu, olgem aus, rohkem küll arvutiekraanilt, lonksasin konjakit ja tõmbasin ühe hea sigari. Peale keskööd läks nagu igavaks ja kerisin ära magama. Irene oli nii malbe, et magamistoa akna jätsin ööks lahti. Kõrval pildil ongi seis umbes kella 8 ajal hommikul. Minu maja on nagu Tootsi heinakuhi kenasti ära märgitud. Kenasti orkaani silma keskel 🙂

Hommikuks oli pidu suuresti läbi ja Irenest järel vaid vihmasabinad. Irene tekitas rannaalades suuremat pahandust kui sisemaa poole. New Jersey on ikka tõsiselt üle ujutatud. Inimohvreid oli seekord õnneks vähe. Suuresti seepärast, et Bloomberg, NY linnapea, kuulutas välja hädaolukorra, kamanda kohustuslikus korras inimesed üleujutusteohtlikest kohtadest minema ja pani linnatranspordi seisma. Ehk ta reageeris üle aga eks tagantjärgi tarkus on ikka ju raketiteadus… Olgem aus, Pärnu sügistormid on märksa julmemad olnud. Aga ikkagi esimene orkaan üle elada. Tehtud!

Minu maja oli ka mingi kõrgendatud ohu piirkonnas aga ainult kategooria 3-4 orkaanide puhul. Irene aga oli hommikuks troopilise tormi kategooria saanud. Ehk siis vaiksemaks võtnud. Kuigi on NY-s enam kui miljonil inimesel elekter läinud olin mina õnnelikum. Nii elekter kui ka net töötasid ja sain peret/sõpru/tuttavaid rahustada.

Nii see esimene nädal läks. Emotsiooniderikkalt. Järgmisel nädalal on ees ootamas tubli ports tööd ja reis DC-sse.

 

Ühe (tagasi)lennu kroonika

Nõukogude ajal üles kasvanud inimesena ei kipu ma üldjuhul virisema kui asjad miskitmoodi nihu lähevad. Seda küll teatud piirini. Selle piirini kus nihu minevate ajade eest vastutajad selgelt oma tööga hakkama ei saa. Sestap ka see kroonika siin…

Aga asja juurde.
Istusime sõbra ja töökaaslasega 19. detsembri õhtul New Yorgis (JFK) lennukisse, et hommikuks Amsterdamis maanduda ning sealt, peale 1:45 tunnist vahet OV174 lennuga Tallinnasse lennata. Maandusime peale piisavalt piinavat lendu Amsterdamis 20. detsembri hommikul kell 8:08, ainult 13 minutit plaanitust hiljem. Schiphol meenutas põgenikelaagrit – igal pool välivoodid ja tühja pilguga enese ette vaatavad inimesed. Olime ka meie lugenud Kesk-Euroopa lennuväljadel toimuvast lumevangistusest. Läksime siis uljalt vahepealset check-in-i tegema, Tallinna lennuki oma nimelt. Transfer check-in meenutas WC-paberi järjekorda viljastava Nõukogude majanduse aegadest. Kuna oli vähe võimalusi, et oma järjekorda oodates me lennukile jõuame saatsid ametnikud meid otse väravasse. Panime siis värava poole punuma… kuni järjekorrani passikontrollis. Tänu nahhaalsusele ja õnnele saime sealt ca 10 minutiga läbi. Poolel teel leidime self check-in masinad ja püüdsime nendega hakkama saada. Vastus oli suht lakooniline:

… 

 

Tuhaga ja tuhata

Paar päeva tagasi USA poole lennates tulin Lufthansa lennukil teha suurem tiir ümber tuhapilvede. Tagajärg – hilinesime poolteist tundi.

Ja tuhapilved ründavad uuesti…

Islandi vulkaanituha tõttu jäävad suletuks 16 lennujaama, nende hulgas ka Barcelona, vahendas AFP. Tühistatud on umbes 700 lendu.
Postimees

Tagasi Euroopasse peaksin lendama järgmise nädala lõpus. Loodame, et tuhk selleks ajaks hajunud on. Tegemist on liiga palju, et niisama vedeleda ja lendude taastumist oodata.

Full Disclosure:
Seda sissekannet kirjutasin ma lennates 11 km kõrgusel kusagil Illinois’i kohal. Reaalajas…

 

Rajaluure -29ºC

Käisime Land Roveri klubi ürituse tarbeks rajaluuret tegemas. Hommikune -29ºC temperatuur tekitas tunde, et seekord jääb minemata. Aga üllatuseks läks LandLord II mõningase masseerimise peale käima ja sõit algas.

Uskumatu oli see, et masin ronis jorisedes läbi kohati põlvini ulatuvast pehmest lumest. Landy masin küll otsustas mingil hetkel, et vajab siiski eelmiselt õhtul maha võetud jahutusventilaatorit. Aga muidu oli töökas päev – üleliigse oksapesu vältimiseks lõikasime teed puhtamaks ja kontrollisime üle kas masinad ürituse ajal planeeritud trassilt ikka läbi pääsevad. Agaratele süüdistajatele kohe infoks: Eesti Land Roveri Klubi ürituste ajal liiguvad klubi autod kas avalikel teedel või maaomanikega kokkuleppel eraomanduses olevatel territooriumitel. Oleme endale ise reeglid kehtestanud…

Muuhulgas kohtasime arutus koguses metsloomi. Kõige elamuslikum oli kohtumine kahe põdraga kellega tiheda metsa sees oleval teel ninapidi kokku jooksime. Loomulikult lasid põdrad võsa ragistades enne varvast kui oma fotokad välja saime.