Nagu aru saada olen tagasi USA-s. Ka seekord paariks kuuks. Esimese nädalaga sai elamusi juba mitme reisi jagu.
Tesipäeva hommikul lendasin läänerannikule. Vahemaandumisel Minneapolises anti teada, et DC-s ja NY-s oli maavärin. Võttis nagu itsitama. Eeldasin, et maavärinad on ikka lääneranniku eripära. Aga tuleb välja, et mitte alati. Igatahes maandudes Orange County-s oli esimeseks kohalike kommentaariks, et nende jaoks oleks 5,9 magnituudiga maavärin ainult kohvi segamiseks sobinud. Nu jah, ega saa ju pikkust/suurust võrdlemata jätta.
Tööasjad andsid võimaluse suurema osa Kalifornia lõunaosast läbi sõita. Santa Ana, Los Angeles, Malibu, Beverly Hills, San Diego, Santa Barbara. Hollywood ja kuulus silt ka nähtud. Britney’t ei näinud. Ja ei otsinud ka. Küll aga sattus mulle Malibu Beach’il teele ette Land Rover Defender 110. Ja mitte NAS versioon vaid ikka see õige. Samasugune kui mul endal. Ainult, et rohelist värvi. Huvitav oli see kohtumine sellepärast, et USA-sse selliseid asju importida ei saa… Aga ju siis kuidagi ikka saab.
Charlie maja ma üles ei leidnud. Ja üldse polnud Malibu Beach’il majadel selliseid muruaiakesi ees nagu selles kuulsas seriaalis aeg-ajalt näha on.
Kui lähenes aeg NY-sse tagasi lennata oli selge, et ees ootab kohtumine Irenega. Prognoosid lubasid tema saabumist NY-sse pühapäevaks aga juba reedel, Atlanta’st vahemaandumiselt välja lennates teatas piloot, et neil kästi võtta läänepoolsem tee. Millega seoses lend loomulikult hilines.
Pühapäeva hommikul poes oli tõeline ostuhullus. Rabati kõike ja palju. Mina oma päeva söögivaruga olin kuidagi nagu võõrkeha selles kuhjadega kärude rägastikus. Ja vihmavarju ostes imestas müüja, et olin esimene kes seda ostis. Eks ta ole.
Pühapäeva südaööks oli Irene kohal ja sahistas vihma kallata. Tuult nagu suurt polnudki. Nautisin seda vaatemängu, olgem aus, rohkem küll arvutiekraanilt, lonksasin konjakit ja tõmbasin ühe hea sigari. Peale keskööd läks nagu igavaks ja kerisin ära magama. Irene oli nii malbe, et magamistoa akna jätsin ööks lahti. Kõrval pildil ongi seis umbes kella 8 ajal hommikul. Minu maja on nagu Tootsi heinakuhi kenasti ära märgitud. Kenasti orkaani silma keskel 🙂
Hommikuks oli pidu suuresti läbi ja Irenest järel vaid vihmasabinad. Irene tekitas rannaalades suuremat pahandust kui sisemaa poole. New Jersey on ikka tõsiselt üle ujutatud. Inimohvreid oli seekord õnneks vähe. Suuresti seepärast, et Bloomberg, NY linnapea, kuulutas välja hädaolukorra, kamanda kohustuslikus korras inimesed üleujutusteohtlikest kohtadest minema ja pani linnatranspordi seisma. Ehk ta reageeris üle aga eks tagantjärgi tarkus on ikka ju raketiteadus… Olgem aus, Pärnu sügistormid on märksa julmemad olnud. Aga ikkagi esimene orkaan üle elada. Tehtud!
Minu maja oli ka mingi kõrgendatud ohu piirkonnas aga ainult kategooria 3-4 orkaanide puhul. Irene aga oli hommikuks troopilise tormi kategooria saanud. Ehk siis vaiksemaks võtnud. Kuigi on NY-s enam kui miljonil inimesel elekter läinud olin mina õnnelikum. Nii elekter kui ka net töötasid ja sain peret/sõpru/tuttavaid rahustada.
Nii see esimene nädal läks. Emotsiooniderikkalt. Järgmisel nädalal on ees ootamas tubli ports tööd ja reis DC-sse.
