Eestis on hulgi majapidamisi kuhuni ei ulatu Eesti Energia (või nende mõne edasimüüja) käsi, et sinna elekter vedada. Uute asumite elektriga varustamine on pigem lükatud arendajate kaela, kes loomulikult küsivad selle kulu tagasi tulevaste majade hinnaga. Ometigi on olemas lahendusi, mis võimaldavad edukalt ja odavalt varustada ka väikese majapidamiste tihedusega alasid.

Üle 50 aasta on Kanadas, Saskatchewani osariigis kasutusel ühejuhtmeline maa tagasivooluga (single wire earth return, SWER) süsteemid. Selle, 1949 aastal alguse saanud projektiga on tänaseks elektriga varustatud üle 66 000 Saskatchewani osariigi farmi ja majapidamise. SWER tehnoloogia valiti välja just tänu sellele, et Saskatchewani osariigi keskmine elanike tihedus on ca 1,6 elanikku km²–le. Üldlevinud tehnoloogiate kasutamine oleks tähendanud tohutuid investeeringuid.

SaskPower, Saskatchewani osariigi elektrifirma otsustas peale pikki analüüse just selle süsteemi kasuks kuna selle arenduskulud on ca 50% väiksemad kui kahejuhtmelise, ühefaasilise elektriülekande süsteemi ehitus ning ca 70% väiksem kui kolmejuhtmelise, kolmefaasilise süsteemi oma. Ülalpidamiskulud on ca 50% võrra väiksemad harilikest.

Mida see endast kujutab? Kuna ma pole sel alal suuremat sorti spetsialist siis on ehk mõtekas viidata Wikipedia vastava artikli peale. Põhimõtteliselt kasutatakse elektri edasikandmiseks hariliku kahe- või kolmejuhtmelise kaabli asemel üht juhe. Tagasivooluks kasutatakse maapinda. Kuna paigaldamiseks saab kasutada märksa odavamat kuid tugevamat teraskaablit ning tänu sellele ka vähem poste on antud lahenduse paigaldamine märksa odavam harilikest.
Siia sobib kirjelduseks ehk ka süsteemi põhimõtteline skeem.

© Wikipedia

Peale kõige muu on see süsteem märgatavalt lihtsamalt hiljem täiendatav kas siis kahe– või kolmejuhtmeliseks lahenduseks. Samas võib esialgse lahendusega paigaldada ka näiteks fiiberõhendused tele– ja sidelahenduste jaoks. See omakorda aga suurendab süsteemi paigalduskulude efektiivsemat kasutamist.

Kusjuures, eriti efektiivseks teeb sellise süsteemi kasutuse n.n. “jagatud elektritootmise (distributed generation)” põhimõtete kasutamine. Mis aga mulle just eriti meeldib.

Ja pole see süsteem midagi nii unikaalne, Kanadat ma juba mainisin, sarnaseid lahendusi on kasutatud ka Alaskal, Brasiilias, Aafrikas, Austraalias ja Uus-Meremaal. Kusjuures viimati nimetatud riikides on süsteemide üldpikkuseks üle 200 000 km. Täna ongi sarnaste lahenduste standardiks muutunud Austraalia lahendused.

* (vene keeles “ГОЭЛРО – Государственный план Электрификации России”) oli Lenini poolt 1920 aastal ellu kutsutud plaan, mis sai aluseks hilisematele “viisaastaku plaanidele”. Plaani enda algne sisu võeti kokku lausega “Sotsialism on Nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine”.

Energia (Eestis) on selleks veel piisavalt odav, et suurem säästukampaania rahvast haaraks.
Marko Pomerants, Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees

Vot nii. Meil aega küllalt. Vaatamata sellele, et EE inimesed viitavad tõsiasjale, et tänu Euroopa Komisjoni poolt järsult piiratud Eestile eraldatud CO₂ kvoodi tõttu tuleb lähiajal ilmselt seda sisse hakata ostma. Ja kusjuures umbes samas mahus nagu eelmistel aastatel EE müüs. Ehk siis umbes 1 miljardi Eesti krooni eest aastas.

Eesti Energia on kahe aasta jooksul müünud umbes 2,7 miljardi krooni eest CO₂ kvoote. Energiakontserni finantsjuht Margus Kaasik ütleb: “Pole imestada, kui järgmistel aastatel ostame umbes samas summas kvoote sisse.”
EPLO

Mis te arvate, kellelt see CO₂ kvoodi ostu raha sisse küsitakse? Just take a wild guess…

Täna pole Eestis mingit vahet, kas ehitad “normaalse”, 25000–30000 krooni aastas energiale kasutatava või säästva, 5000 krooni kasutava maja. Peale muidugi selle, et kõrvalseisjad hakkavad sind kummaliseks pidama ja näpuga näitama. Riigil pole sooja ega külma, et hoiad nende jaoks kokku CO₂ kvooti, raiskad vähem energiat, tänu millele nii mõnigi hektar Eestimaad jääb segi kaevamata.

Kuidas aga oleks kui võtaks kätte ja töötaks ise Eesti jaoks välja energiasäästu programmid, soodustaks säästvat eluviisi ja säästvat ehitamist. Hea mõte või mis? Seda enam, et valdavas osas Euroopa riikides on sellised programmid juba aastakümneid töös olnud.

Tegevused, mis energiasäästu valdkonnas riiklikult ette võetakse on suunatud tarbijate ja energeetikaküsimustega tegelevate spetsialistide teadlikkuse parandamisele ning energiasäästu andvate investeeringute ergutamisele, samuti valdkondlike EL direktiivide ülevõtmisele.
Iseseisvaid samme Eestis selles valdkonnas kavas ei ole.
Madis Laaniste, Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energiasäästu ja taastuvenergia talituse juhataja

No olgem aus, koalitsioonilepingus on märgitud, et koalitsioonileppe valitsusliit võtab 2007. aasta jooksul vastu energiasäästu sihtprogrammi energiat säästva tarbimise edendamiseks ja energiakadude vähendamiseks 2007–2013 ning energiasäästliku kodu toetamise programmi aastaks 2009. Samas, arvestades tänaseid kommentaare kipub jääma tunne, et nende koalitsioonileppe punktide osas raporteerib valitsus mõne aja pärast, et koalitsioonileppest jäi täitmata “ainult n+1%”…

Kurb on see, et tänases, üha kriitilisemas energiaprobleemi olukorras pole Eesti valitsusel selget plaani A, mida ette võtta. Plaanist B, C ja D rääkimata. Või kui on siis on valitsus teinud tänuväärset tööd nende plaanide varjamisel. Nagu oli arvata, meie valitsuse trumpäss, Ignalina uus tuumajaam, võtab üha ähmasemaid poose.

Kuidas jagatakse riikide vahel osalused rajatavas jaamas ja selle toodangus, ei ole veel kokku lepitud, nagu ka seda, mitu ja kui võimsat reaktorit üldse püstitatakse.
Läti majandusministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Ugis Sarma sõnul hakkab aina enam tunduma, et pigem jääb jaama valmimine järgmise aastakümne teise poolde. Sellega lisanduks uus probleem: 2016. aastal tuleb sulgeda Narva elektrijaamade vanad energiaplokid.
Uue tuumajaama valmimine Ignalinas võib hilisemaks lükkuda

Selle kõige valguses ei paistagi kummaline kui mingil hetkel hakatakse taastuvenergia kasutamise eest hoopis trahvima, kuna seda kasutades jätad sa valitsuse ilma planeeritud maksudest.

Tõepoolest, kuhu meil kiiret on…

Peale selle loo kirjutamist on terve hulk inimesi minu käest uurinud igasugu müütide ja linnalegendide kohta seletusi. Enamuses käivad need alternatiivenergeetika (valdavalt küll tuulenergeetika) valdkonda. Siinkohal püüan küll enimlevinud küsimustele vastused anda, kuid kuna pole selle ala spetsialist siis püüan seda teha inimestele arusaadavas keele, no vähemalt nii nagu mina neist aru saan. Veelkord, allpooltoodud vastused ei pretendeeri olema absoluutne tõde…

Küsimus (K): Kas Eestis saab üldse rääkida tuuleenergeetikast kui arvestatavast energiaallikast?
Vastus (V): Küll! Eestis on potensiaali nii tuule– kui ka hüdroenergia osas. Seda ei arva ainult mina ja EK energiavolinik.

Eestis on rohkelt potentsiaali taastuvenergia vallas, üks esimestest asjadest on arendada siinseid taastuvenergia võimalusi, tuuleenergia, miks mitte ka hüdroenergia potentsiaali. Samuti ajapikku julgustada kasutama moodsaid viise (meetodeid) kütte- ja jahutussüsteemides.
Euroopa Komisjoni energiavolinik Andris Piebalgs

Mulle südamelähedase, tuuleenergia koha pealt on asjad nii: ca 10 meetri kõrgusel on Eesti territooriumil keskmine tuulekiirus ca 4,5 meetrit sekundis. Minu poolt välja valitud tuulegeneraator toodab sellise tuulekiiruse juures ca 0,5 kW tunnis. Päevas siis ca 12 kW/h, aastas 4380 kW/h – seda on rohkem kui keskmine majapidamine kasutab… Kuna selle generaatori masti saab tõsta kuni 42 meetri kõrgusele (sealt edasi on vaja Lennuameti luba) siis ülaltoodud artiklis leiduvate valemite alusel on 40 m kõrgusel selle generaatori tootlus ca 24 kW/h päevas ning üle 8000 kWh aastas.

Täna pole kahjuks meie valitsus, erinevalt enamuse Euroopa riikide valitsustest, arendanud välja taastuvate energiate kasutamise soodustamiseks kompensatsioonimehhanismi eraisikutele. Aga peaks. Miks? Sest minu tulevane tuulegeneraator hoiab maksimumkoormusel töötades ära üle 11 tuhande (see on 11 kolme nulliga!!!) tonni kg CO₂ atmosfääri paiskamise. Sest just niipalju kuluks tema poolt toodetud elektrienergia tootmiseks “normaalsel” teel.

K: Massiline tuulegeneraatorite kasutamine peatab maakera! (Copyright of akadeemik Lippmaa).
V: Ee… Järgmine küsimus.

K: Tuulegeneraatorid tapavad linde!
V: RSPB poolt avaldatud infomratsiooni kohaselt pole Inglismaal märgatud, et tuulegeneraatorid omaks mingit tõsist mõju lindude populatsioonile*, veel enam – ajakirja “Nature” andmetel on vaieldamatult suurimaks linde ähvardavaks ohuks kliima soojenemine**. Vaevalt, et Eesti tuulegeneraatorid ja linnud miskit moodi eriliselt käituksid selles suhtes.

K: Tuulegeneraatori tootmiseks läheb rohkem energiat, kui ta ise toodab.
V: Tänapäevane tuulegeneraator toodab tema enda tootmiseks kasutatud energia umbes 3–5 kuuga***, arvestades generaatori keskmiseks elueaks ca 25 aastat toodab ta ca 50–150 korda rohkem energiat kui tema tootmiseks kasutati.

K: Tuulegeneraatorid on ebaefektiivsed
V: Igast “normaalsest” elektrijaamast jõuab sinu pistikusse ca 12–14% elektrijaamas toodetud elektrist. Ülejäänu kaob teel sinna. Koduse tuulegeneraatori poolt toodetud elektrist jõuab sinna ca 30%, seda tänu sellele, et ta töötab keskmiselt ca 30% võimsusega maksimaalsest võimalikust (erinevate tuulekiiruste jm mõjude tõttu. Kahekordne vahe…

K: Tuulegeneraatorid rikuvad mu vaadet!
V: Uuringud näitavad, et valdav osa inimesi peab töötavat tuulegeneraatorit huvitavaks vaatepildiks****, veelgi enam – osad koduste tuulegeneraatorite omanikke kiidavad töötava generaatori lummavat mõju inimestele…:-)

K: Tuulegeneraatorid on mürarikkad, segavad raadio(TV, mobiili)sidet ja genereerivad infra(ultra)heli, mis on inimesele ohtlik!
V: Tänapäevase tuulegeneraatori töömüra jääb üldjuhul tuule enda kohina varju, igal juhul ei ulatu see kaugemale kui ca 30 meetrit. Samuti pole tuvastatud, et nad segaksid raadiolaineid. Nii infra– kui ka ultraheli emissiooni pole samuti täheldatud*****.

Tänases Eestis ei ole kohta vaidlusele, kas tuule– või muu taastuvenergeetika kasutamine on mõtekas või mitte. Drastiliselt vähendatud Eestile eraldatud CO₂ kvoot ilmselt suurendab elektrienergia hinda (eelmisel aastal teenis Eesti Energia kvoodi müügiga ca 1 miljard EEK). Lähitulevikus suletakse Ignalina tuumajaam ja valdav osa Eesti soojusjaamade blokkidest nende keskonnaohtlikkuse tõttu. Plaani “B” pole veel rahvani toodud. Mine tea, ehk lähmegi varsti metsa, kuuse alla elama 😐

* RSPB (2004), Information leaflet on Wind Farms and Birds.
** Extinction risk from climate change, Nature 427, 145 – 148 (08 January 2004).
*** Milborrow, Dispelling the Myths of Energy Payback Time, Windstats, vol 11, no 2 (kevad 1998).
**** RBA (1998), Stroud District Residents Survey, RBA for Triodos Bank, The Gloucestershire Water & Energy Forum, BWEA and Western Windpower.
***** Defra (2003), A Review of Published Research on Low Frequency Noise and its Effects, Report for Defra by Dr Geoff Leventhall Assisted by Dr Peter Pelmear and Dr Stephen Benton. Vt. http://www.defra.gov.uk/environment/noise/lowfrequency/pdf/lowfreqnoise.pdf.

Valdo Randpere kirjutis tänases Postimehes ajas ka mind kihelema ja teemal sõna võtma. Ei hakka siin austatud IBM Eesti juhi arvamusi põhjama. Eks meil kõigil ole õigus oma arvamusele.

Tõsi paarile asjale tahaks küll küsimärke juurde kirjutada. Pole ma erinevalt lugupeetud oponendi Rootsi-kogemusele vastupidiselt Eesti roheliste hulgas märganud hüsteerilisi lillelapsi kes rinnalt viimast karva kitkudes propageerivad metsaonnidesse elama kolimist kui kõigi probleemide lõplikku lahendust. Aga noh, Roostis on asjad üldse kummalised. Näiteks ei käi me Rootsi kommete kohaselt oma metsades elavaid hunte sõjaväge appi kutsudes maha nottimas.

Pigem olen Eesti rohelise mõtteviisiga inimeste hulgas kohanud neid, kes viimaste aastakümnete vältel on Eestimaa loodust uurinud, seda oma silmaga jälginud ja käega katsunud. Ja kes nüüd viimaks on pidanud vajalikuks öelda, et ehk aitab raiskamisest, laamendamisest ja lagastamisest. Ja ma austan nende kogemusi, teadmisi ja arvamusi ega kipu tunnustatud loodusteadlasi “mantrat pobisevateks rohelisteks mehikesteks” tembeldama.

Samas peab ju ka austama inimest kes lõdva randmega lõi sama, pobiseva templi EU otsusele viia aastaks 2020 vähemalt 20% energia tootmisest taastuvatele allikatele. You’ve got to respect that guy!

Vaadake, austatud hr. Randpere, minu kodu sõltumatu, taastuval energial põhinev energiasüsteem läheb mulle maksma rohkem kui ühinemine soomlaste Fortumi nimelise EE edasimüüjaga. Aga ma tõesti ei taha, et isegi see “pisku” mida ma ühinedes neile maksaks kaevaks kaudselt suurema augu Ida-Virumaale või mataks tuumajäätmeid mu õuele. Eriti siis kui enne otsuste tegemist kõiki poolt- ja vastuargumente hoolega ei kaaluta. Avalikult kusjuures.

Ja vaadake, mul on sellised maised mured. Et mu maja tulevasel ehitusplatsil on kaheksa sipelgapesa ja õue peal käivad põdrad magamas ja kitsed s***umas. Ausalt, võin pilte näidata… Ja mul mure, et kuidas ehitada maja nii, et ma neid ei häiriks. Et põdrad endiselt mu õue peal magaks ning kitsed s**uks. Ja, et sipelgad mu sahvrist endale ladu ei teeks. Ja kuna mu õuele ilma puid langetamata tenniseväljakut ei mahu siis pean Haapsalus mängimas käima. Vot sellised lihtsad “mantrat pobiseva rohelise mehikese” mured…

So sue me!

Olen isiklikes huvides pikemat aega uurinud kõikvõimalikke alternatiivseid energiatootmise tehnoloogiaid sestap oman ka mingeid algelisi teadmisi sel alal.

Mis mulle tundub natuke kummaline on see, et eestlastele on kuidagi omaseks saanud kaks asja: esmalt eeldatakse, et kui hakatakse kasutama taastuvaid energiaallikaid siis kohe ikka 100% ulatuses vajaminevast. Teisalt aga on nimetatud artikli kommentaarid täis eestlaslikku argumenteerimata lahmimist ja paiguti masendavat ignorantsust.

Võtan siis teemaks paar väidet mis kommentaaridest kõigepealt silma lõikasid:

1. Aga kui tuult pole…;
2. “Roheline” Taani ja tema kahjumid taastuvenergia kasutamisest;
3. Semukapitalismist ja “kallist” taastuvast energiast;
4. Alternatiivenergia ja -tehnoloogia.

Aga kui tuult pole…

Elementaarne kooliharidus peaks andma sellele vastuse – sellist olukorda kus tuul ei puhu ei ole olemas. Vähemalt järgmised 4,5 – 5 miljardit aastat. Kuni päike muutub punaseks hiiuks. Aga selleks ajaks on meil kas pohhui või oleme siit planeedilt ammu jee tõmmanud.

Hinnanguliselt 1–3% päikeseenergiast mis täna Maani ulatub konverteerub tuuleks. Tõsi valdav osa sellest ca 10 km kõrgusel kus tuulekiirus ulatub pea püsivalt 160 km/t (jet-stream). Seega tuul on olemas kogu aeg, iseasi kui kõrgel ja kui tugev.

Ma ei hakka siia valemeid välja kirjutama, kel huvi võib neid ise googledada, kuid võttes aluseks keskmise Eesti päeva (ca 15 kraadi sooja, merepinna kõrgusel ja ca 1,225 kg/m3 õhu tiheduse), tuulekiiruse ca 8 m/s ja 100 meetrise läbimõõduga rootori saaksime teoreetiliselt maksimaalselt toota umbes 2,5 MW elektrienergiat (ca pool keskmise pere aastavajadusest). Samas, Betz’i seaduse järgi on tuulegeneraator võimeline kätte saama maksimaalselt 59% kogu teda läbivast energiast. Sellest tulenevalt on tänapäeva tuulegeneraatorite kasutegur ca 70% maksimaalsest teoreetilisest võimalikust. Paremaks saab ilmselt minna ainult magnetlaagreid kasutades, s.o. hõõrdumist vähendades.

Üldjuhul peetakse mõttekaks tuulegeneraatori kasutamist kohtades kus aasta keskmine tuulekiirus ulatub minimaalselt 4–4,5 m/s. Mis meie oludes on sisuliselt kogu Eesti territoorium. Arvestades, et tuulekiirust mõõdetakse meil ca 10 m kõrgusel muutub tähtsaks tuulegeneraatori paigaldamise kõrgus. Jällegi lihtsustatult: paigaldamise kõrguse kahekordistamine annab vähemalt 10% suuremat tuulekiirust ning ca 34% võrra suuremat generaatori väljundvõimsust. Kokkuvõttes: igaüks kes plaanib paigaldada tuulegeneraatorit peaks eelistama kõrgemat masti võimsama generaatori asemel. Edasi läheb asi juba korra räägitud arvutuste teemal.

Ehk siis kokkuvõtteks: Eesti territooriumil on ca 80% aastast piisav tuulekiirus… Piisav maht selleks, et viia ca 25% meie elektritootmisest tuuleenergiale.

Ja sellele tolvanile kes kaebles, et tuulegeneraatorid rikuvad tema vaadet soovitan ma talle tema poolt eelistatud kaevandus/tuumatulevikku silmas pidades soojalt külastada Ida-Virumaa lagastatud karjääride/kaevanduste puhkepiirkonda ja Tšernobõli “maetud” tuumajäätmete suvituspiirkonda…

Ja muuseas, lugematu arve näiteid ajaloost kinnitavad seda, et masstootmine vähendab toote hinda. Sealhulgas ka tuulegeneraatorite omi… Maavaradel aga on vastupidi vastik omadus kallineda vastavalt nende ressursi vähenemisele ja/või strateegilisemaks muutumisele.

“Roheline” Taani ja tema kahjumid taastuvenergia kasutamisest

2003 aastal toodeti Taanis 46,26 miljardit kWh elektrienergiat, sellest 55% söest, 21% gaasist and 12% (5,63 miljardit kWh) tuulest. Hilisematel aastatel on tuuleenergia osakaal tõusnud ja hetkel peaks ulatuma ca 23% juurde. Samal aastal eksportis Taani ca 15,5 ning importis ca 7 miljardit kWh elektrienergiat, seda Saksamaalt, Norrast ja Rootsist. Tuuleenergia tootmise kõikumine tasandatakse valdavalt Norras hüdroelektrijaamade tööga.
Taani ülejäävat elektrienergiat ei võeta vastu ainult tasuta nagu üks teadja kommentaator väitis. Taani ei kingi kellelegi midagi. Eksporditav elekter müüakse Põhjamaade elektriturul hulgihinnaga. Ainuke kaotus Taani jaoks on see, et Põhjamaade elektriturul ei kasutata kohustusliku tagasiostu hinda (“Purchase Obligation”, nagu meilgi EE ostukohustus taastuvenergiaga toodetava elektrihinna ostul kehtib Taani-siseselt kõrgem kokkuostu hind) vaid hulgimüügi hinda. Sellest tekib Taani üldises elektribilansis kahjum, kuigi marginaalne. Samas arvestades Euroopa viimaste aastate arenguid taastuvenergia kasutuselevõtu edendamisel on ülimalt tõenäoline, et taastuvenergia hinnapoliitikat Euroopas hakatakse muutma taastuvenergiale soodsamas suunas.

Taani näide on kenasti kopeeritav ka Eesti tingimustesse – 55% põlevkivienergeetikat üldmahust tähendaks kaevandamiste mahu vähendamist suurusjärgus poole võrra. Ülejäänu võiks jaotuda koostootmisjaamade (nii (bio)gaasi kui ka ja hakkepuidul töötavatele) ja tuulenergeetika peale. Poole vähem lagastatud Eestimaa on ehk seda vaeva väärt või kuidas?

Semukapitalismist ja “kallist” taastuvast energiast

Vähegi majandusega tuttav inimene saab aru, et oponentide poolt väidetu kuni 70% kasumiga töötavad Eesti tuuleenergia tootjad on utoopia. Samuti on täna juba nagu natuke hilja pakkuda rohelistele oma argumentide tõestamiseks mõni tuulegeneraatorite park käima lükata. Täna on neid rohkem planeeritud ja käiku lastud kui Eesti Energia oma monopoolses seisus tahaks lubada. Samas on minu arvates tänane ostukohustuse kW hind üle paisutatud. Kuna seda on ka mainitud tänastel koalitsiooniläbirääkimistel on mõistlik loota, et see tasakaalustatakse.

Viimases “Ekspressis” andis tegeliku olukorra parima pildi ehk Sandor Liive ise. Aastaks 2016 peab Eesti keskkonnanõuete tõttu sulgema ca 80% tänasest elektritootmise võimsusest. 2009 suletakse Ingnalina tuumajaam. Lätis/Leedus algab energiakriis. Eestil on võimalus oma elekter suures osas ise toota põlevkivi põletades. Mis saab lähiajal CO2 kvootidest pole teada. Kui neist laekuv tulu kaob ja kaevandamisele/põletamisele ette nähtud keskkonnamaksud täies mahus peale pannakse tõuseb elektrienergia hind. Ja tõuseb palju, väga palju.

Tänane seis Leedu “Balti tuumajaama” projektis on enam kui kahtlane. Senisest võrdsest osalusest on Leedu eestvedamisel neile saanud veelgi “võrdsem”, 34%-line osalus, valdav osa lepingute tegelikest tagapõjadest on ärisaladusena kalevi alla maetud.

Tuumajaama ehitus võtab vähemalt 7-10 aastat, seega on see rong juba suuresti läinud. Pigem on ta muutunud plaaniks “B”. Kiiremini on võimalik töösse rakendada efektiivsemad põlevkivikatlad ning tuulepargid. Ning ühendused Põhjamaade ning Kesk-Euroopa elektrituruga. Ja täna Eesti Energia sinnapoole liigubki – uute katelde ehitus on EE investeeringuplaanides ning EE räägib kaasa ka Hiiumaa avamere tuulepargi projektides.

Huvitav miks… Kommentaatorite arvates on tuuleenergeetika ju mõttetu roheliste vaimuhallitus oma rohelistele meestele mammona kogumiseks?

Alternatiivenergia ja -tehnoloogia

Kuivõrd jutt ongi liiga pikaks läinud siis teen siikohal lühidalt. Kel huvi võib märgusõnade järgi googledada. Jutt siis jälle kodus kasutatavatest tehnoloogiatest.

• Tuuleenergia: Windelectric (Ukraina), Eoltec (Prantsusmaa), Fortis (Holland)
• Mikro-kombijaamad (microCHP): WhisperGen (Uus Meremaa)
• Päikseenergia elektriks muutmine on täna Eesti tingimustes veel liiga kallis… Veel…

Kokkuvõtteks

Üldiselt see diskussioon on sarnane mu enda olukorraga. Erinevates maastaapides loomulikult. Et on vaja lahendada tulevase kodu energiavajadused.

Võiks ju sülitada ja mugavuse huvides võrguelektri kohale vedada ja maakütte takkaotsa maasse kaevata. Probleemid nagu lahendatud ja järgmised 25 aastat pole muret. Ei pea sõrmegi liigutama. Ehitaks standardse maja mille energiatarve on standartne 200 kWh/m2 aastas. Mis see 30000 kWh aastas siis ka ära pole. Aga ehk ehitaks efektiivsema maja, passiiv-maja. Siis läheb ju ainult 50 kWh/m2 aastas. Siis ei peaks ma raiskama 7000-10000 kWh elektrienergiat aastas (siis 2-3 korda rohkem kui meie ülejäänud elektritarve kokku) ainuüksi selleks, et maaküte töötaks ja vett soojendaks. Mu metsast saab igal aastal umbes viis korda rohkem ahjupuid kui mul aastas vaja on. Ah jaa, puid tuleb ju ise teha ja ahju tuleb ka ise kütta. Aga köetud ahjus saab teha ahjukartuleid mille sarnaseid pole ma saanud ei Brüsseli, Londoni ega ka Pariisi Michelin restoranidest. Viimati sain nii häid kartuleid Tartus, Rahu tänaval, 30 aastat tagasi. Siiani mäletan seda lõhna, maitset ja tekstuuri. Nende kartulite söömise nimel olen valmis isegi pottsepa ameti selgeks õppima – ahjupottidest tean ma nii mõndagi.

Siis miks peaks me maksma masendavaid summasid välismaale kui selle asemel saaks selle investeerida Eestisse? Kas TTÜ mehed pole piisavalt head, et täiustada põlevkivikatlad veelgi efektiivsemaks? Kas TTÜ inimesed ei ole pädevad töötamaks välja Stirlingmootoril põhinevaid häid ja odavaid mikro-koostööjaamasid? Kas Eestis pole piisavalt potentsiaali töötamaks välja efektiivseid tuulegeneraatoreid? Kas Eestis poleks ettevõtlikke ärimehi innovatiivsete, Eestis väljatöötatud lahenduste tootmise käima lükkamiseks?

Samas, milleks? Või kuidas?

Fineprint: Igasugu seostamiste vältimiseks olgu kohe ära märgitud, et antud kirjatükk on kirjutatud IBM (Lenovo) arvutil ning eilse seisuga olen saanud paar õnnitlust värske Erakond Eestimaa Rohelised liikmena.

Selle NewScientist uudise peale oskan ma ainult õlgu kehitada. Eriti eile telest kuuldud kommentaari valguses.

Kommenteerija väitis, et termotuumasünteesi tehnoloogia (või siis selle üks väidetavalt lihtsamate vahenditega saavutatav versioon – Cold Fusion, külm tuumasüntees) langeb meie peale nagu taevamanna umbes 50 aasta pärast (umbes 30 aasta pärast tööstuslik lahendus ja veel 20 aasta pärast masstootmine) ja meie energiamured saavad lõpliku lahenduse. Sinnamaani soovitas teadjamees meil see 50 aastat “üle elada” kõike kättesaadavat (-väljapumbatavat, -kaevatavat) põletada. Right… Tänase arutu ökoloogilise käitumise juures pole meil ilmselt enam vajalike energiaallikate “Endlösung-it” 50 aasta pärast enam vaja.

Ega mul kahju pole, olen selleks ajaks ise paras põletusmaterjal, või pigem juba mingi vatt energiat. Aga miks siis nii pessimistlik? Tänast energiakorporatsioonide ja riikide käitumist jälgides võib pigem oodata, et nimetatud tegelased püüavad leida kõikvõimalikke viise, et praktiliselt piiramatu mahuga energiatootmine kas edasi lükata või seda monopoliseerida.

Aastat poolteist tagasi Luxemburgis EU ekspertide paneelis töötades juhtusin lõunalauas paneeli juhiga rääkima just sel teemal. Ta muigas kurvalt ja ütles, et kui ta 25 aastat tagasi EU bürokraatiamasinas oma karjääri alustas siis töötas ta EU Aatomiagentuuris (Euratom Supply Agency, see asub sealsamas Luxemburgis). Siis kinnitasid teadlased, et kui garanteeritakse iga-aastane n+1 euro investeering uuringutesse siis 20 aasta pärast on meil tööstuslik termotuumasünteesi elektrijaam olemas. Nüüd hiljuti olla needsamad teadlased kinnitanud, et kui investeeringud kahekordistatakse siis umbes 20 aasta pärast saab pisike näidisjaam tööle rakendatud. Vahepealsed 25 aastat olevat iga-aastased EU investeeringud termotuumasünteesi uuringutesse ulatunud 500 miljoni euroni aastas.

Tõsi, midagi ka juba ehitatakse – 10 miljardit eurot maksev ITER. Tõsi, see planeeritult 2018 aastaks valmiv seade on n.n. “proof of concept“, mitte töötav jõujaam…

Suhteliselt suurt kõlapinda tekitanud “Foorumi” saate teemal sõna võtnud EPL-i artikkel tekitas ka minul terve hulga küsimusi. Mitte, et kas austatud akadeemik on seniilne või, et kas Strandberg on elukunstnik. Pigem ikka sellest kas ja kui palju on võimalik siis taastuv/taastumatut energiat kasutada. Siinjuures pean ma silmas seda, et taastuv energia on antud kontektsis ikkagi 1-5 inimeluea jooksul taastuvad energiaallikad. Austatud akadeemiku väited tuulegeneraatorite abil maakera pöörlemise peatumisest jäävad ikka minu arvates jaburuste alale. Ja pole Strandberg ka nii naiivne, et rääkida KOGU energiatootmise üleviimisest tuule/päikese/hüdroenergia baasile. Kui me jõuaksime Taani ligi 40% taastuvenergia (sealhulgas 23% tuuleenergia) tootmise tasemele jääks miljonid tonnid põlevkivi kaevandamata ja Eesti lagastamata. Samas, Sandor Liive nahas olles oleks ma samuti pissed off iga matsi peale kes Eesti Energia monopoli lõhkuma kipub.

Mu enda kogemustest. Fortumi nimelisest Eesti Energia edasimüüjalt Läänemaal. Nende asjapulga selge ja otsekohene vastus oli selline: tuule- ja muude taastuvenergiate kasutamine POLE VÕIMALIK. Punkt. Ei lühemas ega pikemas perspektiivis. Ei suuremas ega väiksemas mahus. Sest ära tuleb kasutada kõik mis toodetakse. Ja sellepärast tuleb kaevandada ja põletada ja soomlastele müüa. Tahan oma seisukohta ikka tõestada ja teen siikohal ühe teoreetilise arvutuse. Aluseks võtan kättesaadavad ilmavaatluse statistikad (EMHI ja Pärnu Sadam). Kõigepealt siis statistikat.

 

Siinkohal kattuvad kenasti EMHI ja Pärnu Sadama statistilised vaatlused – keskmine tuule kiirus mulle huvipakkuval alal on 4,5 m/s. Kuna esialgu pole plaanis kasutada päikesepaneele siis jätame selle info endale lihtsalt teadmiseks. “Worst case scenario” põhimõttel võtan ma arvutuste aluseks 4 m/s keskmise tuule kiiruse.

Tõenäosusteoorial baseeruv Weibull tuulekiiruse variatsioonide arvutus annab sellise jaotuse:

Antud kalkulatsioonid annavad tuulegeneraatori aktiivseks tööajaks ca 83,2% kogu ajast ja keskmiseks tuulekiiruseks 30 m masti kõrgusel 5,17 m/s. Need on ainult osa muutujatest mida kalkulatsioonides kasutatakse. Lisanduvad veel turbulents (sõltuvalt tuulegeneraatori asukohast – turbulentsi tekitavate objektide läheduses vms), õhuniiskus, puhangutega tuul jpm.

Nende arvutuste alusel annavad kalkulatsioonid sellised vastused:

Tootlusnäitajate kalkulatsioonis on kasutatud nelja sünkroonis töötava WindElectric WE-1000 1kW tuulegeneraatori andmeid. Samas võib kasutada ka teiste tootjate seadmeid, tähtsaimaks väärtuseks on seejuures n.n. cut-in tuule kiirus ehk siis kiirus mille juures tuulegeneraator tööle hakkab. Tänapäeva süsteemide juures on see muuseas kusagil 2-2,5 m/s.

Nagu ülaltoodud kalkulatsioon näitab, on toodetud energia enam kui piisav keskmise elamu kõigi energiavajaduste katmiseks. Loomulikult on sellise süsteemi osadeks veel akude patarei (ca 1000-2000 Ah), 12V DC/220V AC intelligentne inverter ja igaks juhuks veel väike 1-2 kW diisel- või bensiinigeneraator mis aitab üle saada n.n. peak usage ajast. Sellise süsteemi tänane tasuvusaeg jääb 7-10 aasta juurde ja seda tänaste energiahindade ja Eesti Energia/Fortumi ampri/elektri/liitumistasusid ja liini ehituse tasusid arvestamata. Arvestamata ka aastas keskmiselt 3-4% kallinevat energiat. Eluiga on sellisel süsteemil pikk – 20-50 aastat, tihedamini tuleb ehk tegemist teha akude vahetamisega.

Loomulikult käib sellise süsteemiga kaasa ka mõttemaailma muutus. Nende inimeste sõnul, kes selliseid süsteeme juba aastakümneid kasutavad on see ehk kõige tähtsam muutus. Tuleb õppida jälgima kus ja milleks sa energiat kasutad, kasutada traditsiooniliste elektriseadmete asemel kas siis LED või säästulampe, väikse elekrtikuluga seadmeid (A või siis A+ markeeringuga) jne. Läbi sellise suhtumise õnnestub vähendada energiakulu vaat, et 50% võrra mis omakorda tähendab väiksemaid investeeringuid ja lühemat tasuvusaega. Seega, reaalsuses on võimalik saavutada Taani resultaat ja jõuda 40% taastuvenergia (nende puhul siis tuuleenergia) tootmise tasemeni kui riik ainult sellist tegevust toetaks nagu mujal Euroopas ja Ameerikas. Veel korraks tasuvusest rääkides: kui palju maksab sõltumatus? Ja nii eestlaslik kahjurõõm kui naabril keset tormi elekter ära läheb…