Kõigepealt ehk meie plaanitud majaehitusest ja sellega seonduvast – elame ikka selles maailmas siis ja seega ei läinud majanduslangus ka meist ringiga mööda. Täna on prioriteedid mõnevõrra muutunud ja seega majaehitus tulevikku edasi lükatud. Mis aga ei sega selle planeerimist/ette valmistamist.

Niisiis, taastuvenergia.

Continue reading “Taastuvenergiast. Jälle.” →

Eestis on hulgi majapidamisi kuhuni ei ulatu Eesti Energia (või nende mõne edasimüüja) käsi, et sinna elekter vedada. Uute asumite elektriga varustamine on pigem lükatud arendajate kaela, kes loomulikult küsivad selle kulu tagasi tulevaste majade hinnaga. Ometigi on olemas lahendusi, mis võimaldavad edukalt ja odavalt varustada ka väikese majapidamiste tihedusega alasid.

Üle 50 aasta on Kanadas, Saskatchewani osariigis kasutusel ühejuhtmeline maa tagasivooluga (single wire earth return, SWER) süsteemid. Selle, 1949 aastal alguse saanud projektiga on tänaseks elektriga varustatud üle 66 000 Saskatchewani osariigi farmi ja majapidamise. SWER tehnoloogia valiti välja just tänu sellele, et Saskatchewani osariigi keskmine elanike tihedus on ca 1,6 elanikku km²–le. Üldlevinud tehnoloogiate kasutamine oleks tähendanud tohutuid investeeringuid.

SaskPower, Saskatchewani osariigi elektrifirma otsustas peale pikki analüüse just selle süsteemi kasuks kuna selle arenduskulud on ca 50% väiksemad kui kahejuhtmelise, ühefaasilise elektriülekande süsteemi ehitus ning ca 70% väiksem kui kolmejuhtmelise, kolmefaasilise süsteemi oma. Ülalpidamiskulud on ca 50% võrra väiksemad harilikest.

Mida see endast kujutab? Kuna ma pole sel alal suuremat sorti spetsialist siis on ehk mõtekas viidata Wikipedia vastava artikli peale. Põhimõtteliselt kasutatakse elektri edasikandmiseks hariliku kahe- või kolmejuhtmelise kaabli asemel üht juhe. Tagasivooluks kasutatakse maapinda. Kuna paigaldamiseks saab kasutada märksa odavamat kuid tugevamat teraskaablit ning tänu sellele ka vähem poste on antud lahenduse paigaldamine märksa odavam harilikest.
Siia sobib kirjelduseks ehk ka süsteemi põhimõtteline skeem.

© Wikipedia

Peale kõige muu on see süsteem märgatavalt lihtsamalt hiljem täiendatav kas siis kahe– või kolmejuhtmeliseks lahenduseks. Samas võib esialgse lahendusega paigaldada ka näiteks fiiberõhendused tele– ja sidelahenduste jaoks. See omakorda aga suurendab süsteemi paigalduskulude efektiivsemat kasutamist.

Kusjuures, eriti efektiivseks teeb sellise süsteemi kasutuse n.n. “jagatud elektritootmise (distributed generation)” põhimõtete kasutamine. Mis aga mulle just eriti meeldib.

Ja pole see süsteem midagi nii unikaalne, Kanadat ma juba mainisin, sarnaseid lahendusi on kasutatud ka Alaskal, Brasiilias, Aafrikas, Austraalias ja Uus-Meremaal. Kusjuures viimati nimetatud riikides on süsteemide üldpikkuseks üle 200 000 km. Täna ongi sarnaste lahenduste standardiks muutunud Austraalia lahendused.

* (vene keeles “ГОЭЛРО – Государственный план Электрификации России”) oli Lenini poolt 1920 aastal ellu kutsutud plaan, mis sai aluseks hilisematele “viisaastaku plaanidele”. Plaani enda algne sisu võeti kokku lausega “Sotsialism on Nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine”.

Energia (Eestis) on selleks veel piisavalt odav, et suurem säästukampaania rahvast haaraks.
Marko Pomerants, Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees

Vot nii. Meil aega küllalt. Vaatamata sellele, et EE inimesed viitavad tõsiasjale, et tänu Euroopa Komisjoni poolt järsult piiratud Eestile eraldatud CO₂ kvoodi tõttu tuleb lähiajal ilmselt seda sisse hakata ostma. Ja kusjuures umbes samas mahus nagu eelmistel aastatel EE müüs. Ehk siis umbes 1 miljardi Eesti krooni eest aastas.

Eesti Energia on kahe aasta jooksul müünud umbes 2,7 miljardi krooni eest CO₂ kvoote. Energiakontserni finantsjuht Margus Kaasik ütleb: “Pole imestada, kui järgmistel aastatel ostame umbes samas summas kvoote sisse.”
EPLO

Mis te arvate, kellelt see CO₂ kvoodi ostu raha sisse küsitakse? Just take a wild guess…

Täna pole Eestis mingit vahet, kas ehitad “normaalse”, 25000–30000 krooni aastas energiale kasutatava või säästva, 5000 krooni kasutava maja. Peale muidugi selle, et kõrvalseisjad hakkavad sind kummaliseks pidama ja näpuga näitama. Riigil pole sooja ega külma, et hoiad nende jaoks kokku CO₂ kvooti, raiskad vähem energiat, tänu millele nii mõnigi hektar Eestimaad jääb segi kaevamata.

Kuidas aga oleks kui võtaks kätte ja töötaks ise Eesti jaoks välja energiasäästu programmid, soodustaks säästvat eluviisi ja säästvat ehitamist. Hea mõte või mis? Seda enam, et valdavas osas Euroopa riikides on sellised programmid juba aastakümneid töös olnud.

Tegevused, mis energiasäästu valdkonnas riiklikult ette võetakse on suunatud tarbijate ja energeetikaküsimustega tegelevate spetsialistide teadlikkuse parandamisele ning energiasäästu andvate investeeringute ergutamisele, samuti valdkondlike EL direktiivide ülevõtmisele.
Iseseisvaid samme Eestis selles valdkonnas kavas ei ole.
Madis Laaniste, Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energiasäästu ja taastuvenergia talituse juhataja

No olgem aus, koalitsioonilepingus on märgitud, et koalitsioonileppe valitsusliit võtab 2007. aasta jooksul vastu energiasäästu sihtprogrammi energiat säästva tarbimise edendamiseks ja energiakadude vähendamiseks 2007–2013 ning energiasäästliku kodu toetamise programmi aastaks 2009. Samas, arvestades tänaseid kommentaare kipub jääma tunne, et nende koalitsioonileppe punktide osas raporteerib valitsus mõne aja pärast, et koalitsioonileppest jäi täitmata “ainult n+1%”…

Kurb on see, et tänases, üha kriitilisemas energiaprobleemi olukorras pole Eesti valitsusel selget plaani A, mida ette võtta. Plaanist B, C ja D rääkimata. Või kui on siis on valitsus teinud tänuväärset tööd nende plaanide varjamisel. Nagu oli arvata, meie valitsuse trumpäss, Ignalina uus tuumajaam, võtab üha ähmasemaid poose.

Kuidas jagatakse riikide vahel osalused rajatavas jaamas ja selle toodangus, ei ole veel kokku lepitud, nagu ka seda, mitu ja kui võimsat reaktorit üldse püstitatakse.
Läti majandusministeeriumi energeetikaosakonna juhataja Ugis Sarma sõnul hakkab aina enam tunduma, et pigem jääb jaama valmimine järgmise aastakümne teise poolde. Sellega lisanduks uus probleem: 2016. aastal tuleb sulgeda Narva elektrijaamade vanad energiaplokid.
Uue tuumajaama valmimine Ignalinas võib hilisemaks lükkuda

Selle kõige valguses ei paistagi kummaline kui mingil hetkel hakatakse taastuvenergia kasutamise eest hoopis trahvima, kuna seda kasutades jätad sa valitsuse ilma planeeritud maksudest.

Tõepoolest, kuhu meil kiiret on…

Peale selle loo kirjutamist on terve hulk inimesi minu käest uurinud igasugu müütide ja linnalegendide kohta seletusi. Enamuses käivad need alternatiivenergeetika (valdavalt küll tuulenergeetika) valdkonda. Siinkohal püüan küll enimlevinud küsimustele vastused anda, kuid kuna pole selle ala spetsialist siis püüan seda teha inimestele arusaadavas keele, no vähemalt nii nagu mina neist aru saan. Veelkord, allpooltoodud vastused ei pretendeeri olema absoluutne tõde…

Küsimus (K): Kas Eestis saab üldse rääkida tuuleenergeetikast kui arvestatavast energiaallikast?
Vastus (V): Küll! Eestis on potensiaali nii tuule– kui ka hüdroenergia osas. Seda ei arva ainult mina ja EK energiavolinik.

Eestis on rohkelt potentsiaali taastuvenergia vallas, üks esimestest asjadest on arendada siinseid taastuvenergia võimalusi, tuuleenergia, miks mitte ka hüdroenergia potentsiaali. Samuti ajapikku julgustada kasutama moodsaid viise (meetodeid) kütte- ja jahutussüsteemides.
Euroopa Komisjoni energiavolinik Andris Piebalgs

Mulle südamelähedase, tuuleenergia koha pealt on asjad nii: ca 10 meetri kõrgusel on Eesti territooriumil keskmine tuulekiirus ca 4,5 meetrit sekundis. Minu poolt välja valitud tuulegeneraator toodab sellise tuulekiiruse juures ca 0,5 kW tunnis. Päevas siis ca 12 kW/h, aastas 4380 kW/h – seda on rohkem kui keskmine majapidamine kasutab… Kuna selle generaatori masti saab tõsta kuni 42 meetri kõrgusele (sealt edasi on vaja Lennuameti luba) siis ülaltoodud artiklis leiduvate valemite alusel on 40 m kõrgusel selle generaatori tootlus ca 24 kW/h päevas ning üle 8000 kWh aastas.

Täna pole kahjuks meie valitsus, erinevalt enamuse Euroopa riikide valitsustest, arendanud välja taastuvate energiate kasutamise soodustamiseks kompensatsioonimehhanismi eraisikutele. Aga peaks. Miks? Sest minu tulevane tuulegeneraator hoiab maksimumkoormusel töötades ära üle 11 tuhande (see on 11 kolme nulliga!!!) tonni kg CO₂ atmosfääri paiskamise. Sest just niipalju kuluks tema poolt toodetud elektrienergia tootmiseks “normaalsel” teel.

K: Massiline tuulegeneraatorite kasutamine peatab maakera! (Copyright of akadeemik Lippmaa).
V: Ee… Järgmine küsimus.

K: Tuulegeneraatorid tapavad linde!
V: RSPB poolt avaldatud infomratsiooni kohaselt pole Inglismaal märgatud, et tuulegeneraatorid omaks mingit tõsist mõju lindude populatsioonile*, veel enam – ajakirja “Nature” andmetel on vaieldamatult suurimaks linde ähvardavaks ohuks kliima soojenemine**. Vaevalt, et Eesti tuulegeneraatorid ja linnud miskit moodi eriliselt käituksid selles suhtes.

K: Tuulegeneraatori tootmiseks läheb rohkem energiat, kui ta ise toodab.
V: Tänapäevane tuulegeneraator toodab tema enda tootmiseks kasutatud energia umbes 3–5 kuuga***, arvestades generaatori keskmiseks elueaks ca 25 aastat toodab ta ca 50–150 korda rohkem energiat kui tema tootmiseks kasutati.

K: Tuulegeneraatorid on ebaefektiivsed
V: Igast “normaalsest” elektrijaamast jõuab sinu pistikusse ca 12–14% elektrijaamas toodetud elektrist. Ülejäänu kaob teel sinna. Koduse tuulegeneraatori poolt toodetud elektrist jõuab sinna ca 30%, seda tänu sellele, et ta töötab keskmiselt ca 30% võimsusega maksimaalsest võimalikust (erinevate tuulekiiruste jm mõjude tõttu. Kahekordne vahe…

K: Tuulegeneraatorid rikuvad mu vaadet!
V: Uuringud näitavad, et valdav osa inimesi peab töötavat tuulegeneraatorit huvitavaks vaatepildiks****, veelgi enam – osad koduste tuulegeneraatorite omanikke kiidavad töötava generaatori lummavat mõju inimestele…:-)

K: Tuulegeneraatorid on mürarikkad, segavad raadio(TV, mobiili)sidet ja genereerivad infra(ultra)heli, mis on inimesele ohtlik!
V: Tänapäevase tuulegeneraatori töömüra jääb üldjuhul tuule enda kohina varju, igal juhul ei ulatu see kaugemale kui ca 30 meetrit. Samuti pole tuvastatud, et nad segaksid raadiolaineid. Nii infra– kui ka ultraheli emissiooni pole samuti täheldatud*****.

Tänases Eestis ei ole kohta vaidlusele, kas tuule– või muu taastuvenergeetika kasutamine on mõtekas või mitte. Drastiliselt vähendatud Eestile eraldatud CO₂ kvoot ilmselt suurendab elektrienergia hinda (eelmisel aastal teenis Eesti Energia kvoodi müügiga ca 1 miljard EEK). Lähitulevikus suletakse Ignalina tuumajaam ja valdav osa Eesti soojusjaamade blokkidest nende keskonnaohtlikkuse tõttu. Plaani “B” pole veel rahvani toodud. Mine tea, ehk lähmegi varsti metsa, kuuse alla elama 😐

* RSPB (2004), Information leaflet on Wind Farms and Birds.
** Extinction risk from climate change, Nature 427, 145 – 148 (08 January 2004).
*** Milborrow, Dispelling the Myths of Energy Payback Time, Windstats, vol 11, no 2 (kevad 1998).
**** RBA (1998), Stroud District Residents Survey, RBA for Triodos Bank, The Gloucestershire Water & Energy Forum, BWEA and Western Windpower.
***** Defra (2003), A Review of Published Research on Low Frequency Noise and its Effects, Report for Defra by Dr Geoff Leventhall Assisted by Dr Peter Pelmear and Dr Stephen Benton. Vt. http://www.defra.gov.uk/environment/noise/lowfrequency/pdf/lowfreqnoise.pdf.