Valdo Randpere kirjutis tänases Postimehes ajas ka mind kihelema ja teemal sõna võtma. Ei hakka siin austatud IBM Eesti juhi arvamusi põhjama. Eks meil kõigil ole õigus oma arvamusele.

Tõsi paarile asjale tahaks küll küsimärke juurde kirjutada. Pole ma erinevalt lugupeetud oponendi Rootsi-kogemusele vastupidiselt Eesti roheliste hulgas märganud hüsteerilisi lillelapsi kes rinnalt viimast karva kitkudes propageerivad metsaonnidesse elama kolimist kui kõigi probleemide lõplikku lahendust. Aga noh, Roostis on asjad üldse kummalised. Näiteks ei käi me Rootsi kommete kohaselt oma metsades elavaid hunte sõjaväge appi kutsudes maha nottimas.

Pigem olen Eesti rohelise mõtteviisiga inimeste hulgas kohanud neid, kes viimaste aastakümnete vältel on Eestimaa loodust uurinud, seda oma silmaga jälginud ja käega katsunud. Ja kes nüüd viimaks on pidanud vajalikuks öelda, et ehk aitab raiskamisest, laamendamisest ja lagastamisest. Ja ma austan nende kogemusi, teadmisi ja arvamusi ega kipu tunnustatud loodusteadlasi “mantrat pobisevateks rohelisteks mehikesteks” tembeldama.

Samas peab ju ka austama inimest kes lõdva randmega lõi sama, pobiseva templi EU otsusele viia aastaks 2020 vähemalt 20% energia tootmisest taastuvatele allikatele. You’ve got to respect that guy!

Vaadake, austatud hr. Randpere, minu kodu sõltumatu, taastuval energial põhinev energiasüsteem läheb mulle maksma rohkem kui ühinemine soomlaste Fortumi nimelise EE edasimüüjaga. Aga ma tõesti ei taha, et isegi see “pisku” mida ma ühinedes neile maksaks kaevaks kaudselt suurema augu Ida-Virumaale või mataks tuumajäätmeid mu õuele. Eriti siis kui enne otsuste tegemist kõiki poolt- ja vastuargumente hoolega ei kaaluta. Avalikult kusjuures.

Ja vaadake, mul on sellised maised mured. Et mu maja tulevasel ehitusplatsil on kaheksa sipelgapesa ja õue peal käivad põdrad magamas ja kitsed s***umas. Ausalt, võin pilte näidata… Ja mul mure, et kuidas ehitada maja nii, et ma neid ei häiriks. Et põdrad endiselt mu õue peal magaks ning kitsed s**uks. Ja, et sipelgad mu sahvrist endale ladu ei teeks. Ja kuna mu õuele ilma puid langetamata tenniseväljakut ei mahu siis pean Haapsalus mängimas käima. Vot sellised lihtsad “mantrat pobiseva rohelise mehikese” mured…

So sue me!

Olen isiklikes huvides pikemat aega uurinud kõikvõimalikke alternatiivseid energiatootmise tehnoloogiaid sestap oman ka mingeid algelisi teadmisi sel alal.

Mis mulle tundub natuke kummaline on see, et eestlastele on kuidagi omaseks saanud kaks asja: esmalt eeldatakse, et kui hakatakse kasutama taastuvaid energiaallikaid siis kohe ikka 100% ulatuses vajaminevast. Teisalt aga on nimetatud artikli kommentaarid täis eestlaslikku argumenteerimata lahmimist ja paiguti masendavat ignorantsust.

Võtan siis teemaks paar väidet mis kommentaaridest kõigepealt silma lõikasid:

1. Aga kui tuult pole…;
2. “Roheline” Taani ja tema kahjumid taastuvenergia kasutamisest;
3. Semukapitalismist ja “kallist” taastuvast energiast;
4. Alternatiivenergia ja -tehnoloogia.

Aga kui tuult pole…

Elementaarne kooliharidus peaks andma sellele vastuse – sellist olukorda kus tuul ei puhu ei ole olemas. Vähemalt järgmised 4,5 – 5 miljardit aastat. Kuni päike muutub punaseks hiiuks. Aga selleks ajaks on meil kas pohhui või oleme siit planeedilt ammu jee tõmmanud.

Hinnanguliselt 1–3% päikeseenergiast mis täna Maani ulatub konverteerub tuuleks. Tõsi valdav osa sellest ca 10 km kõrgusel kus tuulekiirus ulatub pea püsivalt 160 km/t (jet-stream). Seega tuul on olemas kogu aeg, iseasi kui kõrgel ja kui tugev.

Ma ei hakka siia valemeid välja kirjutama, kel huvi võib neid ise googledada, kuid võttes aluseks keskmise Eesti päeva (ca 15 kraadi sooja, merepinna kõrgusel ja ca 1,225 kg/m3 õhu tiheduse), tuulekiiruse ca 8 m/s ja 100 meetrise läbimõõduga rootori saaksime teoreetiliselt maksimaalselt toota umbes 2,5 MW elektrienergiat (ca pool keskmise pere aastavajadusest). Samas, Betz’i seaduse järgi on tuulegeneraator võimeline kätte saama maksimaalselt 59% kogu teda läbivast energiast. Sellest tulenevalt on tänapäeva tuulegeneraatorite kasutegur ca 70% maksimaalsest teoreetilisest võimalikust. Paremaks saab ilmselt minna ainult magnetlaagreid kasutades, s.o. hõõrdumist vähendades.

Üldjuhul peetakse mõttekaks tuulegeneraatori kasutamist kohtades kus aasta keskmine tuulekiirus ulatub minimaalselt 4–4,5 m/s. Mis meie oludes on sisuliselt kogu Eesti territoorium. Arvestades, et tuulekiirust mõõdetakse meil ca 10 m kõrgusel muutub tähtsaks tuulegeneraatori paigaldamise kõrgus. Jällegi lihtsustatult: paigaldamise kõrguse kahekordistamine annab vähemalt 10% suuremat tuulekiirust ning ca 34% võrra suuremat generaatori väljundvõimsust. Kokkuvõttes: igaüks kes plaanib paigaldada tuulegeneraatorit peaks eelistama kõrgemat masti võimsama generaatori asemel. Edasi läheb asi juba korra räägitud arvutuste teemal.

Ehk siis kokkuvõtteks: Eesti territooriumil on ca 80% aastast piisav tuulekiirus… Piisav maht selleks, et viia ca 25% meie elektritootmisest tuuleenergiale.

Ja sellele tolvanile kes kaebles, et tuulegeneraatorid rikuvad tema vaadet soovitan ma talle tema poolt eelistatud kaevandus/tuumatulevikku silmas pidades soojalt külastada Ida-Virumaa lagastatud karjääride/kaevanduste puhkepiirkonda ja Tšernobõli “maetud” tuumajäätmete suvituspiirkonda…

Ja muuseas, lugematu arve näiteid ajaloost kinnitavad seda, et masstootmine vähendab toote hinda. Sealhulgas ka tuulegeneraatorite omi… Maavaradel aga on vastupidi vastik omadus kallineda vastavalt nende ressursi vähenemisele ja/või strateegilisemaks muutumisele.

“Roheline” Taani ja tema kahjumid taastuvenergia kasutamisest

2003 aastal toodeti Taanis 46,26 miljardit kWh elektrienergiat, sellest 55% söest, 21% gaasist and 12% (5,63 miljardit kWh) tuulest. Hilisematel aastatel on tuuleenergia osakaal tõusnud ja hetkel peaks ulatuma ca 23% juurde. Samal aastal eksportis Taani ca 15,5 ning importis ca 7 miljardit kWh elektrienergiat, seda Saksamaalt, Norrast ja Rootsist. Tuuleenergia tootmise kõikumine tasandatakse valdavalt Norras hüdroelektrijaamade tööga.
Taani ülejäävat elektrienergiat ei võeta vastu ainult tasuta nagu üks teadja kommentaator väitis. Taani ei kingi kellelegi midagi. Eksporditav elekter müüakse Põhjamaade elektriturul hulgihinnaga. Ainuke kaotus Taani jaoks on see, et Põhjamaade elektriturul ei kasutata kohustusliku tagasiostu hinda (“Purchase Obligation”, nagu meilgi EE ostukohustus taastuvenergiaga toodetava elektrihinna ostul kehtib Taani-siseselt kõrgem kokkuostu hind) vaid hulgimüügi hinda. Sellest tekib Taani üldises elektribilansis kahjum, kuigi marginaalne. Samas arvestades Euroopa viimaste aastate arenguid taastuvenergia kasutuselevõtu edendamisel on ülimalt tõenäoline, et taastuvenergia hinnapoliitikat Euroopas hakatakse muutma taastuvenergiale soodsamas suunas.

Taani näide on kenasti kopeeritav ka Eesti tingimustesse – 55% põlevkivienergeetikat üldmahust tähendaks kaevandamiste mahu vähendamist suurusjärgus poole võrra. Ülejäänu võiks jaotuda koostootmisjaamade (nii (bio)gaasi kui ka ja hakkepuidul töötavatele) ja tuulenergeetika peale. Poole vähem lagastatud Eestimaa on ehk seda vaeva väärt või kuidas?

Semukapitalismist ja “kallist” taastuvast energiast

Vähegi majandusega tuttav inimene saab aru, et oponentide poolt väidetu kuni 70% kasumiga töötavad Eesti tuuleenergia tootjad on utoopia. Samuti on täna juba nagu natuke hilja pakkuda rohelistele oma argumentide tõestamiseks mõni tuulegeneraatorite park käima lükata. Täna on neid rohkem planeeritud ja käiku lastud kui Eesti Energia oma monopoolses seisus tahaks lubada. Samas on minu arvates tänane ostukohustuse kW hind üle paisutatud. Kuna seda on ka mainitud tänastel koalitsiooniläbirääkimistel on mõistlik loota, et see tasakaalustatakse.

Viimases “Ekspressis” andis tegeliku olukorra parima pildi ehk Sandor Liive ise. Aastaks 2016 peab Eesti keskkonnanõuete tõttu sulgema ca 80% tänasest elektritootmise võimsusest. 2009 suletakse Ingnalina tuumajaam. Lätis/Leedus algab energiakriis. Eestil on võimalus oma elekter suures osas ise toota põlevkivi põletades. Mis saab lähiajal CO2 kvootidest pole teada. Kui neist laekuv tulu kaob ja kaevandamisele/põletamisele ette nähtud keskkonnamaksud täies mahus peale pannakse tõuseb elektrienergia hind. Ja tõuseb palju, väga palju.

Tänane seis Leedu “Balti tuumajaama” projektis on enam kui kahtlane. Senisest võrdsest osalusest on Leedu eestvedamisel neile saanud veelgi “võrdsem”, 34%-line osalus, valdav osa lepingute tegelikest tagapõjadest on ärisaladusena kalevi alla maetud.

Tuumajaama ehitus võtab vähemalt 7-10 aastat, seega on see rong juba suuresti läinud. Pigem on ta muutunud plaaniks “B”. Kiiremini on võimalik töösse rakendada efektiivsemad põlevkivikatlad ning tuulepargid. Ning ühendused Põhjamaade ning Kesk-Euroopa elektrituruga. Ja täna Eesti Energia sinnapoole liigubki – uute katelde ehitus on EE investeeringuplaanides ning EE räägib kaasa ka Hiiumaa avamere tuulepargi projektides.

Huvitav miks… Kommentaatorite arvates on tuuleenergeetika ju mõttetu roheliste vaimuhallitus oma rohelistele meestele mammona kogumiseks?

Alternatiivenergia ja -tehnoloogia

Kuivõrd jutt ongi liiga pikaks läinud siis teen siikohal lühidalt. Kel huvi võib märgusõnade järgi googledada. Jutt siis jälle kodus kasutatavatest tehnoloogiatest.

• Tuuleenergia: Windelectric (Ukraina), Eoltec (Prantsusmaa), Fortis (Holland)
• Mikro-kombijaamad (microCHP): WhisperGen (Uus Meremaa)
• Päikseenergia elektriks muutmine on täna Eesti tingimustes veel liiga kallis… Veel…

Kokkuvõtteks

Üldiselt see diskussioon on sarnane mu enda olukorraga. Erinevates maastaapides loomulikult. Et on vaja lahendada tulevase kodu energiavajadused.

Võiks ju sülitada ja mugavuse huvides võrguelektri kohale vedada ja maakütte takkaotsa maasse kaevata. Probleemid nagu lahendatud ja järgmised 25 aastat pole muret. Ei pea sõrmegi liigutama. Ehitaks standardse maja mille energiatarve on standartne 200 kWh/m2 aastas. Mis see 30000 kWh aastas siis ka ära pole. Aga ehk ehitaks efektiivsema maja, passiiv-maja. Siis läheb ju ainult 50 kWh/m2 aastas. Siis ei peaks ma raiskama 7000-10000 kWh elektrienergiat aastas (siis 2-3 korda rohkem kui meie ülejäänud elektritarve kokku) ainuüksi selleks, et maaküte töötaks ja vett soojendaks. Mu metsast saab igal aastal umbes viis korda rohkem ahjupuid kui mul aastas vaja on. Ah jaa, puid tuleb ju ise teha ja ahju tuleb ka ise kütta. Aga köetud ahjus saab teha ahjukartuleid mille sarnaseid pole ma saanud ei Brüsseli, Londoni ega ka Pariisi Michelin restoranidest. Viimati sain nii häid kartuleid Tartus, Rahu tänaval, 30 aastat tagasi. Siiani mäletan seda lõhna, maitset ja tekstuuri. Nende kartulite söömise nimel olen valmis isegi pottsepa ameti selgeks õppima – ahjupottidest tean ma nii mõndagi.

Siis miks peaks me maksma masendavaid summasid välismaale kui selle asemel saaks selle investeerida Eestisse? Kas TTÜ mehed pole piisavalt head, et täiustada põlevkivikatlad veelgi efektiivsemaks? Kas TTÜ inimesed ei ole pädevad töötamaks välja Stirlingmootoril põhinevaid häid ja odavaid mikro-koostööjaamasid? Kas Eestis pole piisavalt potentsiaali töötamaks välja efektiivseid tuulegeneraatoreid? Kas Eestis poleks ettevõtlikke ärimehi innovatiivsete, Eestis väljatöötatud lahenduste tootmise käima lükkamiseks?

Samas, milleks? Või kuidas?

Fineprint: Igasugu seostamiste vältimiseks olgu kohe ära märgitud, et antud kirjatükk on kirjutatud IBM (Lenovo) arvutil ning eilse seisuga olen saanud paar õnnitlust värske Erakond Eestimaa Rohelised liikmena.

Selle NewScientist uudise peale oskan ma ainult õlgu kehitada. Eriti eile telest kuuldud kommentaari valguses.

Kommenteerija väitis, et termotuumasünteesi tehnoloogia (või siis selle üks väidetavalt lihtsamate vahenditega saavutatav versioon – Cold Fusion, külm tuumasüntees) langeb meie peale nagu taevamanna umbes 50 aasta pärast (umbes 30 aasta pärast tööstuslik lahendus ja veel 20 aasta pärast masstootmine) ja meie energiamured saavad lõpliku lahenduse. Sinnamaani soovitas teadjamees meil see 50 aastat “üle elada” kõike kättesaadavat (-väljapumbatavat, -kaevatavat) põletada. Right… Tänase arutu ökoloogilise käitumise juures pole meil ilmselt enam vajalike energiaallikate “Endlösung-it” 50 aasta pärast enam vaja.

Ega mul kahju pole, olen selleks ajaks ise paras põletusmaterjal, või pigem juba mingi vatt energiat. Aga miks siis nii pessimistlik? Tänast energiakorporatsioonide ja riikide käitumist jälgides võib pigem oodata, et nimetatud tegelased püüavad leida kõikvõimalikke viise, et praktiliselt piiramatu mahuga energiatootmine kas edasi lükata või seda monopoliseerida.

Aastat poolteist tagasi Luxemburgis EU ekspertide paneelis töötades juhtusin lõunalauas paneeli juhiga rääkima just sel teemal. Ta muigas kurvalt ja ütles, et kui ta 25 aastat tagasi EU bürokraatiamasinas oma karjääri alustas siis töötas ta EU Aatomiagentuuris (Euratom Supply Agency, see asub sealsamas Luxemburgis). Siis kinnitasid teadlased, et kui garanteeritakse iga-aastane n+1 euro investeering uuringutesse siis 20 aasta pärast on meil tööstuslik termotuumasünteesi elektrijaam olemas. Nüüd hiljuti olla needsamad teadlased kinnitanud, et kui investeeringud kahekordistatakse siis umbes 20 aasta pärast saab pisike näidisjaam tööle rakendatud. Vahepealsed 25 aastat olevat iga-aastased EU investeeringud termotuumasünteesi uuringutesse ulatunud 500 miljoni euroni aastas.

Tõsi, midagi ka juba ehitatakse – 10 miljardit eurot maksev ITER. Tõsi, see planeeritult 2018 aastaks valmiv seade on n.n. “proof of concept“, mitte töötav jõujaam…

Suhteliselt suurt kõlapinda tekitanud “Foorumi” saate teemal sõna võtnud EPL-i artikkel tekitas ka minul terve hulga küsimusi. Mitte, et kas austatud akadeemik on seniilne või, et kas Strandberg on elukunstnik. Pigem ikka sellest kas ja kui palju on võimalik siis taastuv/taastumatut energiat kasutada. Siinjuures pean ma silmas seda, et taastuv energia on antud kontektsis ikkagi 1-5 inimeluea jooksul taastuvad energiaallikad. Austatud akadeemiku väited tuulegeneraatorite abil maakera pöörlemise peatumisest jäävad ikka minu arvates jaburuste alale. Ja pole Strandberg ka nii naiivne, et rääkida KOGU energiatootmise üleviimisest tuule/päikese/hüdroenergia baasile. Kui me jõuaksime Taani ligi 40% taastuvenergia (sealhulgas 23% tuuleenergia) tootmise tasemele jääks miljonid tonnid põlevkivi kaevandamata ja Eesti lagastamata. Samas, Sandor Liive nahas olles oleks ma samuti pissed off iga matsi peale kes Eesti Energia monopoli lõhkuma kipub.

Mu enda kogemustest. Fortumi nimelisest Eesti Energia edasimüüjalt Läänemaal. Nende asjapulga selge ja otsekohene vastus oli selline: tuule- ja muude taastuvenergiate kasutamine POLE VÕIMALIK. Punkt. Ei lühemas ega pikemas perspektiivis. Ei suuremas ega väiksemas mahus. Sest ära tuleb kasutada kõik mis toodetakse. Ja sellepärast tuleb kaevandada ja põletada ja soomlastele müüa. Tahan oma seisukohta ikka tõestada ja teen siikohal ühe teoreetilise arvutuse. Aluseks võtan kättesaadavad ilmavaatluse statistikad (EMHI ja Pärnu Sadam). Kõigepealt siis statistikat.

 

Siinkohal kattuvad kenasti EMHI ja Pärnu Sadama statistilised vaatlused – keskmine tuule kiirus mulle huvipakkuval alal on 4,5 m/s. Kuna esialgu pole plaanis kasutada päikesepaneele siis jätame selle info endale lihtsalt teadmiseks. “Worst case scenario” põhimõttel võtan ma arvutuste aluseks 4 m/s keskmise tuule kiiruse.

Tõenäosusteoorial baseeruv Weibull tuulekiiruse variatsioonide arvutus annab sellise jaotuse:

Antud kalkulatsioonid annavad tuulegeneraatori aktiivseks tööajaks ca 83,2% kogu ajast ja keskmiseks tuulekiiruseks 30 m masti kõrgusel 5,17 m/s. Need on ainult osa muutujatest mida kalkulatsioonides kasutatakse. Lisanduvad veel turbulents (sõltuvalt tuulegeneraatori asukohast – turbulentsi tekitavate objektide läheduses vms), õhuniiskus, puhangutega tuul jpm.

Nende arvutuste alusel annavad kalkulatsioonid sellised vastused:

Tootlusnäitajate kalkulatsioonis on kasutatud nelja sünkroonis töötava WindElectric WE-1000 1kW tuulegeneraatori andmeid. Samas võib kasutada ka teiste tootjate seadmeid, tähtsaimaks väärtuseks on seejuures n.n. cut-in tuule kiirus ehk siis kiirus mille juures tuulegeneraator tööle hakkab. Tänapäeva süsteemide juures on see muuseas kusagil 2-2,5 m/s.

Nagu ülaltoodud kalkulatsioon näitab, on toodetud energia enam kui piisav keskmise elamu kõigi energiavajaduste katmiseks. Loomulikult on sellise süsteemi osadeks veel akude patarei (ca 1000-2000 Ah), 12V DC/220V AC intelligentne inverter ja igaks juhuks veel väike 1-2 kW diisel- või bensiinigeneraator mis aitab üle saada n.n. peak usage ajast. Sellise süsteemi tänane tasuvusaeg jääb 7-10 aasta juurde ja seda tänaste energiahindade ja Eesti Energia/Fortumi ampri/elektri/liitumistasusid ja liini ehituse tasusid arvestamata. Arvestamata ka aastas keskmiselt 3-4% kallinevat energiat. Eluiga on sellisel süsteemil pikk – 20-50 aastat, tihedamini tuleb ehk tegemist teha akude vahetamisega.

Loomulikult käib sellise süsteemiga kaasa ka mõttemaailma muutus. Nende inimeste sõnul, kes selliseid süsteeme juba aastakümneid kasutavad on see ehk kõige tähtsam muutus. Tuleb õppida jälgima kus ja milleks sa energiat kasutad, kasutada traditsiooniliste elektriseadmete asemel kas siis LED või säästulampe, väikse elekrtikuluga seadmeid (A või siis A+ markeeringuga) jne. Läbi sellise suhtumise õnnestub vähendada energiakulu vaat, et 50% võrra mis omakorda tähendab väiksemaid investeeringuid ja lühemat tasuvusaega. Seega, reaalsuses on võimalik saavutada Taani resultaat ja jõuda 40% taastuvenergia (nende puhul siis tuuleenergia) tootmise tasemeni kui riik ainult sellist tegevust toetaks nagu mujal Euroopas ja Ameerikas. Veel korraks tasuvusest rääkides: kui palju maksab sõltumatus? Ja nii eestlaslik kahjurõõm kui naabril keset tormi elekter ära läheb…